Rohelised väljaspoolt

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Ajakirjanik Veiko Märka jagab mõtteid rohelise maailmavaate, roheliste parteide ja ökoeluviisi kohta.

Kui minu käest küsiti, milline paistab Erakond Eestimaa Rohelised väljastpoolt vaadatuna, jõudsin peale pikka mõtlemist järeldusele, et ma ei saagi seda väljastpoolt vaadata, sest loodushoidlik mentaliteet on mulle endale liiga omane. Võib-olla sellepärast, et Tallinna lähedal kasvanuna olen maast-madalast näinud teeäärsetesse metsaalustesse mahakallatud prügihunnikuid. Need on aasta-aastalt kõvasti laienenud.

Usun, et sama suhtumine iseloomustab paljusid inimesi, kes ise roheliste erakonda ei kuulu ja nende poolt isegi ei hääleta. Samas pole see mingi ainult rohelise erakonna tugevust näitav omapära, sest mulle on meeltmööda ka mitmed Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide ideoloogia komponendid. Nii et ma ei saaks ka neid täiesti kõrvalt vaadata. Võimalikult soodsa ettevõtluskeskkonna loomine ja majandusvabaduse soodustamine on mulle põhimõtteliselt sama armsad kui linnulaul ja lillelõhn. Ja vähemalt minu peas ei teki nende vahel mingit konflikti.

Rohelisi parteisid on Eestis varemgi olnud, kunagi isegi kaks korraga. Ühe juhi nimi oli Vello Pohla. Mäletan seda ühe Pikris ilmunud nalja tõttu. Seal küsiti: mis on vahet pohlal ja Pohlal? Vastus oli: esimene on enne roheline ja läheb pärast punaseks, teine vastupidi. Mis värvi praegused rohelised kunagi lähevad, seda ma ei tea, aga loodusseadusi arvestades ilmselt punasteks tagasi. Või koguni pruunideks. Või hoopis kolletuvad?

EER ideoloogiline vundament on tugev, pealisehitust kujutab aga vähemalt meedia kuidagi ahtana ette. On siis vaja käia kusagil ühishaual kanalaipu sonkimas või pesta mingeid jubedalt haisevaid merelinde naftast puhtaks, et nad saaksid rahulikult linnugrippi surra? Need on sellised ühekordsed aktsioonid, mis planeedi päästmiseks kaasa ei aita.

Minu rohelise maailmavaate jaoks on kõige vastikumad asjad hoopis autod. Autode nimel laiendatakse tänavaid, autode nimel rajatakse steriilseid kiirteid, hävitades miljööväärtuslikke kultuurmaastikke. Võiks lisada nafta üha kasvavas tempos ammutamisel tekkiva loodusreostuse, aga see mind ei häiri. Vastupidi, mida rutem otsa saab, seda parem.

Autod on täiesti nõme nähtus, ilma igasuguse positiivse argumendita – välja arvatud juhul kui nad on kellelegi töövahendiks ja elatusallikaks – näiteks bussi-, takso- ja kaubaautode juhtidele. Aga üldises liiklusvoos on nende osa kindlasti alla kümnendiku.

Tegu pole siiski üksnes roheliste erakondliku probleemiga, sest igal õhtul tipptunnil Pärnu maanteel toppavate eraautode jada vaadates ei häiri mind niivõrd heitgaasid kuivõrd kollektiivne lollus.

Kui rohelised 1983 esmakordselt Bundestagi pääsesid, siis ma mõtlesin umbes nii: tore küll, kui looduse saastumise ja tuumarelvastuse vastu võideldakse, aga poliitiliseks liikumiseks on seda ju vähe. Nüüd ma enam nii ei mõtle, peamiselt sellepärast, et on ilmunud poliitiliselt palju lapsikumaid erakondi. Nii et roheliste aeg on käes.

Aga kui midagi konkreetset öelda, siis minu jaoks näeb praegune EER välja nagu metshaldjas. Võluv, habras, rõõmsameelne, üllatav. Aga kui lähemalt uurida, siis õiget keha tal ei ole. Koosneb põhiliselt udust.

Veiko Märka,
ajakirjanik

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.