Vambola Bakhoff: Teadusest ja rahvusest

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Kuna juttu tuleb rahvuse säilimisest ja rahvuskultuurist, siis selguse mõttes avaldan omapoolsed arusaamad eelmainitud valdkondades, et oleks üheselt arusaadav, mida mina nende mõistete all mõistan.

Kuigi kultuuri võib defineerida väga erinevalt, pean mina kõige selgemaks Hando Runneli sõnastust- "kultuur on eelkõige kodu, see on vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal oma kodus on".

Rahvuskultuur on tihedalt seotud loodusega - ajalooliselt väljakujunenud erinevad käitumismudelid, mille põhjuseks on erinevad looduslikud tingimused (metsarahvastel oma, stepirahvastel oma jne).

Veel üks väga oluline nüanss – kultuur on vaimse ehk peenmateeria nähtus ja ta on alati seotud elusolenditega, näiteks liikluskultuurist rääkides mõtleme selle all ühe liikleja suhtumist, käitumist teiste liiklejate suhtes. Tänapäeval on teadus jõudnud arusaamisele elu energeetilisest ja vaimsest päritolust, mida muuseas alateadlikult teadvustasid ja uskusid kõik algusundid. Eestlaste maausksed (taarausksed), ameerika indiaanlased, budistlik maailm jne. Ehk teisisõnu tänapäeva teadlased on jõudnud arusaamisele, et "Planeet Maa on elusorganism, mis kujutab endast eri materiaalsetest kihtidest koosnevaid süsteeme (maailmu), mida ühendab informatiivne kiht ja mida juhib Planeedi Teadvuse kiht" (sellise kirjelduse annab planeedile Maa oma teoses “Egregorid” populaarne Vene psühholoog Anatoli Nekrassov).

Kuigi maaailma teadlased pingutavad avastamaks järjest uusi makrobiootika seadusi, tuleb siiski tänapäeval tõdeda, et me tunneme ainult üldisi looduse seaduspärasusi. Looduse peamiseks seaduspärasuseks tuleb pidada tema püüdu saavutada tasakaalu ehk harmooniat. Samas on elus loodus pidavas muutumises ja toimub areng ehk evolutsioon ka iga liigi tasandil.

Kuigi tehniline progress ja meditsiini areng on suurendanud tunduvalt inimeste eluiga (eesti meeste puhul siiski mitte oluliselt), on tänapäeva noorte füüsiline tervis vägagi murettekitav. Milles siis probleem?

Vastuse annab Siret Seeder oma teoses “Eesti oma feng shui”. Kuigi Feng shui`l ehk harmooniaõpetusel on maailmas mitmeid koolkondi, tutvustab see raamat lähemalt intuitiivse ehk vormikoolkonna põhimõtteid, kuna sellel on ka kõige enam sarnaseid jooni Eesti traditsioonilise tuule ja vee õpetusega: Inimene on tasakaalus, kui tema energiad on kolmel – materiaalsel, meelelisel ja vaimsel tasandil tasakaalus.

Vaimse ehk spirituaalse tasandi hulka kuuluvadki peenenergiad - nagu mõtteenergia, intellekt, armastus, tahteenergia, tundeenergia. Psüühiline ehk meeleline tasand peaks ka olema kõigile mõistetav - siia kuuluvad meie viis tajumeelt. Füüsiline ehk materiaalne tasand – see on lihtsaim tasand, mille peamine mõiste on aine, kui energia tihenenud vorm, mida saab katsuda.

Eestlaste füüsise mandumist ongi põhjustanud disharmoonia nende kolme tasandi vahel. Meie esivanemate kehaline, hingeline ja vaimne tervis oli kooskõlas iseenda, kultuuri ja loodusega. Tänapäeval, kus tehniline progress on viinud füüsilise töö miinimumini, looduslähedane elulaad on asendumas linnaliku tehiskeskkonnaga, on vaja suuri vaimseid pingutusi ja aega, et sundida end füüsilisele koormusele spordis või muudeks füüsilisteks tegevusteks vaba aja sisustamisel. Kooskõlavajaduse ümbritseva loodusega, mis meie esivanematele oli mõistetav läbi vahetu kontakti ja uskumuste, peaks asendama tänapäevased teadmised teaduse vallas.

Teine ja ilmselt olulisim põhjus disharmoonia tekkeks on olnud ajalooline. Julgen väita, et meie maausksete esivanemate moraalikoodeks- Austa loodust, austa oma vanemaid, austa iseennast- mis pani aluse Eesti rahvuskultuurile, oleks vaba arengu tingimustes meid viinud vaimsel tasemel Tiibeti kõrgkultuuri kõrvale. Kuna aga oma arengu üsna varajases staadiumis langes meie saatuseks saada orjastatud kristlaste poolt ja hiljem sattuda kommunismi terrori alla, siis pole imestada, et võõrad ideoloogiad ka oma jälje meie vaimsele arengule suutsid jätta, kuigi mitte vabadusiha kustutada.

Pean meie ühiskonna suurimaks probleemiks tänapäeval lõhenemist ideoloogilisel tasandil. 50 aastat ajupesu rahvuste ühtesulandamise ja ühtse inimkultuuri võimalikkusest on jätnud oma jälje – pole siis imestada, et paljud tervitasid rõõmuga Euroliidu saabumist, nähes selles ühtse inimkultuuri jätkuvõimalikkust. Vastasleer aga näeb arengu võimalusi ikkagi läbi rahvuskultuuride arengu ja säilimise. Viimase seisukoha elujõudu tõestab teadus- nimelt omistati üks viimaseid Nobeli preemiaid mehele, kes sõnastas maailmamajanduse võimalikud arengusuunad lühidalt alljärgnevalt-- maailmamajanduse harmooniline areng on võimalik ainult läbi erinevate rahvuskultuuride arengu.

Vabadusest veel niipalju, et harmoonilise arengu eelduseks ongi vaimne vabadus. Anatoli Nekrassov pakub inimliku olemise võtmeprobleemiks tahtevabaduse avaldumise. See avaldub inimese ilmaletulekust kuni surmani. Inimene võib oma vabaduse realiseerimisel valida kahest teest ühe.

Esimene – Vabaduse otsimine enese seest, tema saavutamine läbi armastuse avamise– see tee juhib inimese tõelise vabaduse ja eneseväärikuseni. See tee on harmoonilise, rõõmsameelse ja õnneliku inimese tee. Sel teel ei võta inimene osa väliste egregoride (peenmateeria energoinformatiivsed moodustised) loomisest ega võta nende elust osa – nad ei ole talle vajalikud. Mingis konkreetses olukorra võib ta nendega koostööd teha, kuid see koostöö on vaba, austav, sõbralik, võrdsetel alustel ja väärikas.

Teine - välise vabaduse otsimine - ühel või teisel määral kirgliku, oma mõttetegevust halvasti kontrolliva , disharmoonilise inimese tee. Sellel teel ohustab inimest pidevalt vabaduse kaotamise oht ja selle tagajärjel eneseväärikuse kaotus, kuni elumõtte unustamiseni. Selline inimene osaleb egregoride loomises, teeb nendega tihedat koostööd ja muutub varem või hiljem reeglina nendest ühe aktiivseks liikmeks. Inimene, kes otsib vabadust väljaspool ennast, muutub selleks materjaliks, millest egregore tehakse ehk maakeeli öelduna – satub mingi religiooni, ideoloogia vmt ohvriks.

Igaüks saab ise otsustada, kumma tee ta oma Eluteel on valinud. Ilmselt on aja märk see, et tänapäevaste teadmistega tuleks kogemustepõhiselt maailmakäsitluselt suunduda teaduspõhisele elukäsitlusele. Tänapäevased teadmised makrobiootikast, bioenergeetikast, sünergeetikast, psühholoogiast jmt peenmateeriaga tegelevatest distsipliinidest, samuti majandusteadused, sotsioloogia - peaks andma aluse 21. sajandi uuele religioonile– teadusele.

Üks on igaljuhul selge, teel inimliku õnneni peab inimene omama oma vaimsel tasandil vähemalt kolme kindlat veendumust/tunnet, nendeks on – Usk, lootus ja armastus! Kuna tänapäeva maailm on peaasjalikult ikkagi ateistlik, või õigemini kummardatakse ebajumalaid (esiplaanil on kindlalt materiaalsed väärtused ehk füüsiline tasand), siis sellega on rikutud isiksuse harmooniline areng ja tulemuseks ongi kergesti manipuleeritav disharmooniline isiksus, kellele elurõõm jääb ebamääraseks mõisteks.

27. märtsi k.o.a. “Maalehes” väidab majandusteadlane Andrus Ristkok, et Eesti Vabariigi põhiseadusesse sisse kirjutatud rahvuskultuuri säilitamise nõuet ei järgita. Elu on pidevas arengus ja tänapäeval on ka vanad euroliidu liikmed jõudnud kindlale veendumusele, et harmooniliseks majanduse/elu arenguks on vajalik rahvusliku omapära säilimine ja areng (seda tõestab Nobeli preemia omistamine). Siit ka loogiline järeldus, kui ma tahame kindlustada eesti rahvuse säilimise, siis tuleb ajakohastada põhiseadust ja - sätestada riigiaparaadi seaduslikuks kohustuseks eesti rahvuskultuuri säilimine läbi aegade.

Vastasel korral saame mõne aja möödudes rääkida pelgalt Eestimaal olevatest pärandkultuuri objektidest, kuid mitte rahvuskultuuri säilimisest. Tänapäevases demograafilises situatsioonis, avatud majandusega ja demokraatliku elukorraldusega väikeriigis, on eesti rahvuskultuur (mille aluseks on elukorraldus maal peretalude näol, kohalikud loomatõud jne) ilma riigipoolse kaitseta kaduv nähtus.

Tõsi, selle vea on teinud enamus Euroopa riike, kuid seal on selleks ka omad mõjuvad põhjused. Esiteks on linnastumine paratamatu piirkondades, kus maal eluruumi napib, samuti valitsesid varem majandusteaduses teised seisukohad. Säärased ilmingud ei anna suure rahvaarvuga ja vanade demokraatlike traditsioonidega riikides ennast nii teravalt tunda, kuna pikaajalise demokraatliku riigikorralduse mõjul on tekkinud ühiskonnasisene iseregulatsioon. Tänapäevased teadmised majanduse arengust on midagi muud. Ühiskondlikud protsessid on kahjuks pikatoimelised ja suure inertsiga. Tegelikult siin avaldubki Eesti suur eelis vanade Euroliidu riikide ees – tänapäevaste teaduspõhiste teadmiste ärakasutamisega seadusloomes saaksime oma arengu suunata harmoonilisemale teele.

Meil on võimalus õppida teiste vigadest. Seda tuleb ära kasutada, mitte kolistada samu “ämbreid” mööda, ainsaks põhjenduseks– nii on ju kõik teinud!

Vambola Bakhoff,
EER liige

Loe ka neid artikleid

Ants Laaneots
29.mai http://www.maaleht.ee/2008/05/29/intervjuu/336-kindral-laaneots-julgeole...

Jaak Uibu 15.mai
http://www.maaleht.ee/2008/05/15/arvamus/145-eesti-tulevikuvanker-ja-tal...

Andrus Ristkok 26.märts
http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=12046

Andrus Ristkok 3.juuni
http://www.epl.ee/?uudised=431277

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.