Mida säästavad säästupirnid?

  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.
  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Tanel Raja kirjutas Kortslehele säästupirnide mõttekusest.

Säästmine on mitme otsaga asi – ühest küljest justkui säästad midagi, teisalt kipub see tulema millegi arvelt. Näiteks säästuvorsti puhul säästetakse liha arvelt, mille asemel on tootesse pandud igasuguseid vahvaid surrogaate. Viimased pole paraku head ei kõhule ega maitsele. Nagu näha, pole säästupirnid selles kontekstis õigesti klassifitseeritud ning parem termin oleks vahest vana kombe kohaselt päevavalguslamp. Kuid nimi on juba juurdunud ja sestap ei ole terminoloogia ümber mõtet rohkem enam kembelda.

Säästulambi põhiosadeks on anum ja ballast. Anum sisaldab alarõhuga väärisgaasi (tavaliselt argooni), kuhu on lisatud elavhõbeda aure. Reeglina on rõhk selline, et elavhõbe ei saa kondenseeruda ning kui kogu kupatus elektrivoolu mõjul ioniseeritakse, hakkab tekkiv plasma eraldama ultraviolettkiirgust. Anum on seestpoolt kaetud erinevate fosforiühenditega, mille omaduseks on neelata UV kiirgust ning selle mõjul hakata väljastama nähtava lainepikkusega valgust.

Päevavalguslambid on n.ö. negatiivse takistusega seadmed: mida rohkem voolu läbib, seda rohkem gaasi ioniseerub, seda väiksemaks läheb takistus ja rohkem voolu läbib seadet. Tekkiv ahelreaktsioon viib lõpuks selleni, et pirn põleb läbi loetud sekundite jooksul. Selle vältimiseks on lambile lisatud seade, mida traditsiooniliselt nimetatakse ballastiks. Suurematel seadmetel on see reeglina lambi sees, neid kasutatakse peamiselt kontorites. Kodupirnidel on ballast ehitatud pirni sisse, mis võimaldab seda kasutada tavaliste hõõglampide asendajatena. Neid ei saa eraldi vahetada, mistõttu kui üks neist lakkab töötamast, tuleb välja vahetada kogu pirn.

Üks säästupirn on umbes 10x kallim kui traditsiooniline hõõglamp, kuid peab ligikaudu 8x kauem vastu ning kulutab umbes 6x vähem energiat. Säästumoment on täiesti olemas, kuigi see ilmneb alles üsna pikaajalises perspektiivis. Silmas tuleb pidada ka seda, et säästupirnid ei talu sisse-välja klõpsimist, mistõttu ei ole neid soovitatav kasutada automaatlülitustega (näiteks õuevalgustus) süsteemide puhul, kus lülitused toimuvad tihedalt. Samuti ei ole neid otstarbekas kasutada kohtades, kus inimesed ise kipuvad neid tihedalt sisse-välja lülitama: näiteks tualettruumid, koridorivalgustus jne. Sellistes olukordades on säästupirni eluiga võrreldav hõõglambi omaga. Lisaks ei kannata päevavalguslambid absoluutselt külma, mis teeb nende kasutamise välisvalgustites komplitseerituks.

Kõige murettekitavam on säästulampide kõrge elavhõbedasisaldus, mistõttu ei tohiks vanu säästulampe lihtsalt prügikasti loopida. Ohtlik on ka pirni purunemine siseruumides. Näiteks Ameerikas kutsus säästupirni lõhkunud pereema igaks juhuks keskkonnaametist spetsialisti kohale ning selgus, et toas oli elavhõbedafoon kuus korda üle lubatud taseme (300 nanogrammi kuupmeetri kohta). Kriisi likvideerimine läks maksma 2000 dollarit. Uuema aja säästupirnid sisaldavad küll vaid umbes 5 milligrammi elavhõbedat, kuid esmaste mürgitusnähtude avaldumiseks piisab juba 0.4 milligrammist. Surmavaks koguseks loetakse 0.15 – 0.3 grammi. Elavhõbe ladestub organismi pikaks ajaks ning elavhõbedamürgitus mõjutab eelkõige just ajukoort, põhjustades halvatust, nägemise kadu ning vaimuhaigusi.

Õnneks on tavaliselt suur osa elavhõbedast juba seotud sisevooderdusena kasutatava fosforikihiga, mistõttu võib tekkinud tükid märja lapiga kiiresti kokku koguda. Lapp ning praht tuleks õhukindlalt kilekotti sulgeda ning käidelda kui ohtlikke jäätmeid.

Olukorda pole mõtet üle dramatiseerida, kuid riske ei tohiks ka ignoreerida. Kodukasutuses olevad säästulambid on ehitatud nõnda, et need oleksid võimalikult vastupidavad ning raskesti purunevad, erineva kuju ja suurusega. Arvestades elektrihinna jätkuvat tõusu, on tegemist väga atraktiivse alternatiiviga. Soodne hind ning kokkuhoitud energiast tingitud vähenev saastumine on viinud niikaugele, et Austraalia kavatseb aastal 2010 keelata hõõglampide müügi. Eelkõige kaaluvad taoliste piirangute seadmist sooja kliimaga riigid, kuna vajaduse tõttu ruume jahutada, on hõõglambist eralduv soojus topeltkulukas jääkprodukt. Külmas kliimas võib hõõgpirnist eralduv soojus omada hoopis positiivset kõrvalnähtu.

Säästulambid on hakanud ka järjest tihedamalt leidma omale alternatiivi LED (valgusdiood) lampide näol, millel on kõik päevavalguslampide positiivsed omadused ning enamgi veel ja mitte ühtegi negatiivset. Hetkel on nende hind paljudele vastuvõetamatu, kuid mõne aasta pärast lubatakse ka see kontrolli alla saada.

Tanel Raja

Kõik vana seebiks?!

Olgu misiganes tehnoloogiagas head või vead. Oluline on see, et ressursse kulutatakse maksimalselt. Näiteks hõõglambga valgustid vahetan välja siis kui pirni hoidev vidin on aegunud, on igati amortiseerunud. siis alles valin parima võimaliku lahendi. Ma ei näe põhjust miks peaks tehnilisi vahendeid põlu alla panema vaid sellepärast et see primitiivse arvestusega kasulik näib? Uute lampide promomine lõhnab pigem selle järele, et teatud lambitootjad vaid käivet saaks.
Ise olen LED-lambi andunud pooldaja ning loodan selle tehnoloogia edukat ning kiiret arengut.

Peep Tobreluts

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.