Ralf Siig: Kuidas jääda enda vastu ausaks ja muuta maailma

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Roheline eluviis muutub vajalikuks siis, kui kaob usk selle võimalikkusesse. Eestis on see aeg kätte jõudnud praegu, mujal maailmas nii poolteist inimpõlve varem. Üllatuslikul selgus, et oleme siiski osa globaalsest ökosüsteemist ja et „maarahvas” polegi nii maasõbralik. Euroopast rääkides on Saksamaa rohelised ehk Die Grünen üks poliitiliselt edukamaid rohelise ja progressiivsete vaadete eest seisvaid parteisid maailmas. Aga mida tähendab „poliitiline edu"? Kas kohtade arvu esinduskogudes või kavalalt läbisurutud seaduseelnõude hulka või hoopiski oma tõekspidamiste järgimist või nendest loobumist võimulpüsimise nimel…

Saksamaa rohelised formeerusid möödunud sajandi 70-ndate aastate lõpus poliitiliseks parteiks, mille juured oli ühiskondlikes liikumistes, mis esindasid tuumaenergia vastaseid, feministe, skvottereid ning alternatiivseid institutsioone: rohujuuretasandi initsiatiive, konsensust ja alternatiivseid elustiile. Nendest ringkondadest olid pärit ka roheliste esimesed liikmed ja valijad.

Parteisiseselt püüdsid Saksamaa rohelised rakendada põhimõtteid, mis takistaks võimu kuritarvitamist ning meedia poolt armastatud kõikide eest kõnelevate „liidrite” tekkimist. Valitud esindajad roteerusid, püüti võrdsustada palku ning kõik olulisemad otsuseid võeti vastu otsedemokraatia alustel. Nagu arvata võib, on samasugust lähenemist erakonnasiseste otsuste vastuvõtmise suhtes näha ka Erakonna Eestimaa Rohelised põhikirjas. Die Grünen oli „anti-partei”, mis vastandus olemasolevatele riigivalitsemise printsiipidele ja suhetele: esindusdemokraatia vs. otsedemokraatia, patriarhaat vs. sugudevaheline võrdsus, hierarhia vs. võrdsus, patriotism vs. humanism, jne. Ka kodanikuallumatus ja füüsiliseks kiskuvad meeleavaldused olid roheliste liikmes- ja toetajaskonna seas kasutusel olevad relvad. Kampsunites pikajuukselised kodanikud kavatsesid kasutada oma õigusi ja täiesti seaduslikult uksest sisse marssida, et maja tugitalade kallale asuda.

Praktiliselt kohe pärast mõningast edu kohalikel valimistel 80-ndate aastate alguses lõhenesid rohelised kelle jaoks rohkem, kelle jaoks vähem oodatult kaheks. Realistid e. realo’d arvasid, et tegutseda tuleks pragmaatiliselt olemasolevate majanduslike ja poliitiliste struktuuride raames. Nende kava nägi ette inimeste teadlikkuse tõstmist keskkonna küsimustes ning järkjärgulist olemasoleva süsteemi reformimist, ehk lihtsamalt öeldes õõnestamist, olles ise osa sellest süsteemist. Fundamentalistid (e. fundi’d) nõudsid, et partei jääkski anti-parteiks ega osaleks koalitsioonides, sest valitsuses osalemine ei võimalda neil jääda enda vastu ausaks liikumiseks, mille eesmärgiks on maailma majanduse ja poliitilise süsteemi muutmine. Fundide arvates otsustasid oluliste riigi probleemide (tuumaenergia, eluaseme puudus jne.) üle suurkorporatsioonide juhid ja valitsusametnikud aga mitte valitud rahvaesindajad. Neid ei huvitanud hääled, oluline oli sõnum. Lihtsa võrdlusena oleks õige siinkohal mainida neid ideelisi Eestimaa inimesi, kellest said seltsimehed, kes astusid 60-ndatel ja 70-ndatel kommunistlikusse parteisse, et „midagigi ära teha” ja dissidendid, kes Ameerika Häälel „tõde” aitasid kuulutada.

Hoolimata sisepingetest jõudsid rohelised valitsusse kõigepealt liidumaade ja siis ka föderatsiooni tasandil. See tähendas muutumist. Kadus parteisisene rotatsioonisüsteem, mille roheliste liidrid kuulutasid „ ebakompetentsuse diktatuuriks”, mis ei lase teostada professionaalset poliitik. Hakati muretsema häälte ja erakonna rahastamise pärast, moodustati koalitsioone ning tekkis ka kohustus nende koalitsioonide poliitikat läbi viia. Alam-Saksimaal käskis kohalik rohelisest siseminister politseil peksta laiali meelevalduse, mis oli blokeerinud Gorlebeni tuumajäätmete hoidla sissepääsu. Ebameeldiv, kuid „paratamatu”. Kuna selliseid meeleavaldusi oli hulgaliselt, muutusid rohelised oma valitsustes osalemise kaudu vaenlasteks neile, kelle hulgast nad olid välja kasvanud ja kelle ideid kandsid. Parteist lahkuti, kuna paljudele tundus parlamendiväline lokaalne tegutsemine mõttekama ja ausamana. Radikaalsemad, otsesele tegevusele orienteeritud aktivistid ütlesid rohelistest lahti või muutusid nende suhtes äärmiselt kriitilisteks. Nende nägemus muutustest oli rohkem enda vajadustes lähtuv (nagu feministidel), nad ei püüdnud kedagi peale enda esindada.

Hiljem, aastal 1999, kui Saksamaa välisministriks oli nö patsifistliku roheliste partei esindajana endine vasak-radikaal Joschka Fischer, toetasid rohelised olles sotsiaaldemokraatidega ühises valitsuskoalitsioonis NATO pommirünnakuid Serbias, nn „humanitaarsõda” (sic!), mis tapsid vähemalt pooltuhat tsiviilisikut. Sama kordus aastal 2001 Afganistanis, kui Saksamaa valitsus saatis sinna oma väed. Süsteem oli teinud oma töö.

Samas toimus ka palju teravaid erakonnasiseseid debatte ning kuna need olid avalikud, võib Saksamaa rohelisi pidada üheks demokraatlikumaks ja oma otsustes läbipaistvaimaks jõuks üldse. Roheliste teeneks võib ka pidada homosuhete dekriminaliseerimist aastal 1994. Aastal 2001 leppis Saksa valitsus rohelise keskkonnaministri Jürgen Trittini juhtimisel tuumaenergia tootjatega kokku, et olemasolevad 19 tuumajaama ei ületa lepingus määratud tootmismahtu ja suletakse hiljemalt aastaks 2020, kui viimase jaama 32-aastane ekspluatatsiooniaeg läbi saab. Midagi nagu oleks, kuid kas see on parlamentaarse demokraatia võidukäik või mitte, otsustagu igaüks ise. Pärast viimaseid valimisi aastal 2005 loobusid sotsiaaldemokraadid kaheksa aastat kestnud koalitsioonist rohelistega ning valitsust hakati jagama enim hääli saanud parempoolsete kristlike parteide liiduga. Omal ajal kasulik väikepartei sai tülikate energiapoliitika ideede eest kinga. Nende liider Angela Merkel teatas pärast kantsleriks saamist, et jaamade sulgemist oleks otstarbekas edasi lükata.

Need faktid viivadki küsimuseni, kas ühel ideel on mõtet parteistuda ja võtta omaks kõik süsteemi reeglid ning piirata sellega oma tegevusvabadust ja põhimõtteid või tegutseda edasi probleemipõhiselt, kiirelt, vabalt ja mitte siduda ennast otsustega, mida kohe või hiljem kahetsema peab. Selle asemel, et kasutada oma kaasmõtlejate potentsiaali ja selgitada vabalt inimestele keskkonna ja ühiskonna probleeme, panevad nad ennast olukorda, kust mitte keegi pole veel puhta südametunnistusega väljunud. Mulle tundub, et Erakond Eestimaa Rohelised seisab ohu ees ärgata ühel hommikul skisofreenilise avaldusega, et sidus iseennast kinni nagu Hinckus „Hukkunud alpinisti hotellis”. Valitsus ei ole riik ega Eesti. Eesti on inimene, kodu, kogukond. Just nendesse asjadesse tasuks oma energiat suunata ning propageerida oma ideid ja tegutseda just kohalikul tasandil. Riigikogu ei ole kaugeltki ainuke poliitika tegemise koht. Võib-olla isegi kõikidest mõeldavatest halvim.

Ralf Siig

R.S. on vabakutseline kino- ja teletöötaja. Teinud muuhulgas dokumetaalfilmi ansamblist "Röövel Ööbik" ning on maailmavaatelt ateist. Artikkel on eelnevalt ilmunud ajakirjas "BETAMAG".

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.