"Mitte minu tagaaeda" ja "Vahet ju pole"

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Epp Petrone jäätmekultuurist ja -kultuuritusest.

Hiljuti ühel sünnipäeval, kus igasugused inimesed koos jututasid, läks jutt tänase päeva kuumimale teemale. Eks ikka prügisorteerimise peale - võib kihla vedada, et ka praegu istub kusagil siin Eestimaal keegi ja kirub. "Mismoodi ma selle pakendi puhtaks pesen!" ja "Kuhu pagana kohta ma selle pakendi topin, sest konteiner on täis!" Kui läbiloputamise teemat on lihtne seletada, siis konteinerite probleem ajab harja punaseks tõesti, sest head vastust kirujale anda ei ole...

Aga samamoodi ajab mind kurvaks ja kurjaks see, kui kuulen, näiteks iseenda sugulastegi seas, seda ütlust: "Mis see minu asi seda prügi sorteerida on!" Varem ju ei pidanud!

Mõni hetk hiljem, selsamal sünnipäeval, juhtisin ma juba teadlikult jutu prügimägedele. Kas te teate, et Eestis visatakse ühest vallast teise suurt regionaalprügilat? "Mulle just helistati Võrumaalt," ütlesin. "Osa valla rahvast on nõus prügimäe ehitamisega, sest neid oli prügifirma rahadega sõidutatud välismaale superluks prügilaid vaatama. Teine osa muretseb: on erinevaid uuringuid, mis näitavad, et prügimägede ümbruses suureneb vähkkasvajate ja haigelt sündivate beebide oht." - "Tõsi või?" - "Jah, New Yorgis näiteks käib praegu kohtuasi, kus prügila lähedal elavate haigete laste emad on prügila kohtusse kaevanud..."

Muidugi küsisin ma siis rahvalt jutujätkuks, kas nemad laseksid prügila oma koduvalda ehitada. "Kindlasti mitte!" - "Jah, ma soovitasin ka sel Võrumaa helistajal ikka prügila vastu hääletada, saatsin talle linke uuringute kohta, mis tõendavad, et prügilad on tervisele kahjulikud," vastasin ma ja arutasin edasi: "Aga samas, kuhu need prügimäed siis tulema peaksid? Kui uut prügimäge ei tee, siis vanad muutuvad aina ebaturvalisemaks, lekivad vette ja õhku... Hea küll, inimasustuse lähedale ei taha teha. Aga kusagile keset põlismetsa või raba ju ka ei tahaks... Polegi nagu õiget kohta! Katsume siis vähemalt võimalikult minimaalset asju prügimäele saata, eks."

Saingi sugulastelt mõttepausi ja kaasamõtlevad silmad, kuigi mu retoorika kõlas ehk liiga läbinähtavalt.

Inimesed. Nad tahavad osta pakendatud toitu ja nad tahavad, et pärast toidu manustamist see karp lihtsalt kaoks silme alt. Nad tahavad, et prügi kokku korjataks ja ära viidaks „kusagile”, mõtlemata sellele, et iga „kusagil” on kellegi kodu, kui mitte inimese oma, siis mingisuguse muu ökosüsteemi osalise kodu ikka. Inimesed. Nad kiruvad liiklust, aru saamata, et nemad ise ongi ju liiklus. Nad ostavad asju oma lastele, saamata aru, et asjade asemel vajaksid lapsed kingiks vanemate aega ja tähelepanu...

Inimesed. Ma armastan inimesi, ma ei tohiks nende pääle pahane olla. Neid ei ole lihtsalt õpetatud, õigemini neid on õpetatud raiskama. Viimase viieteistkümne aastaga on Eestimaa harjunud sellega, et üha enam kaupa on pakendatud ja kiletatud. Plastpakkide saatel on kasvanud terved põlvkonnad inimesi lääne ühiskonnas.

Nende jaoks on ka näiteks pampersmähkmed osa kultuurist, peaaegu nii kauge osa, kui mälu ulatub. "Jajah, minu ema kasutas kah marlimähkmeid, ma ei teadnudki, et neid tänapäeval veel valmistatakse?!" ütles mu ameeriklannast 60-aastane ämm. „Meie tavalises poes neid küll saada ei ole!” Mõtlesin pärast selle peale. Kui mulle näiteks keegi ütleks, et hambaharja asemel on hambapesuks olemas palju parem asi, kuigi seda kohalikus poes ei müüda, siis ma vist ei usuks, sest olen ju lapsest saadik hambaharjaga pesnud.

Samamoodi enesestmõistetav on 60-aastasele ameeriklannale sage plastnõude kasutamine ja autoga nurgatagusesse poodi sõitmine. Või pesu kandmine üks või isegi pool päeva, siis selle pesumasinasse lennutamine. “Miks sa lapsele teist päeva sama kleidi selga panid?”küsib ta, “kas sa telekas seda reklaami oled näinud, mustuselesta suurendatud pilti?” Ja ta usub seda reklaami - see on täpselt sama suur inimõigus kui minu õigus seda mitte uskuda.

Pärast pesu pesemist kasutab ta kuivatit, mis elektrikuumusel klopib ja küpsetab pesud kuivaks. Nii teevad Ameerikas kõik, üha enam ju ka Eestis. Kinnisvarast ja koduvarustusest rääkides ei kasutagi ameeriklased ainult sõna pesumasin. See on kaksiksõna: pesumasin-ja-kuivati, washer-and-dryer. Iga hommik peseb ja föönitab ta oma juukseid. Seda näitab ka statistika: kui Euroopas pestakse juukseid keskmiselt iga kahe-kolme päeva tagant, siis ameeriklased teevad seda kord päevas. Pisikesed kultuurierinevused, mille taga joonistuvad välja suured statistikad. Vaene ämm, kui ta poeg tõi endale koju tüdruku kaugelt Euroopa kolkast, kes kaks päeva järjest sama särki kandis ja juukseid alles kolmandal päeval oma juukseid pesi. Ja telereklaamide asemel usub see minia hoopis keskkonnakaitsjate raamatuid!

Sõna sõna vastu, pilt pildi vastu...

Niisugused mõttemaailmade põrkumised saavad meile, roheerakonna liikmetele, ilmselt kõigile osaks. Pikka meelt meile, et inimesi ikkagi armastada ja mõtlema panna!

Epp Petrone
erakonna liige, ajakirjanik ja kirjastaja,
raamatu "Roheliseks kasvamine" autor

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.