Peeter Sauter: Inimkaitseala

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Kui õilsad ideed inimesi erutavad, olgu see siis kommunism, kristlus või roheline mõtteviis, siis kipuvad asjad tihti minema hapuks või vägivaldseks. Farmist lahti lastud hõberebased nälgivad metsas ja revolutsionäärid sikutatakse giljotiinile. Siputavad siis need rebased seal metsas jalgadega ja robespjäärid giljotiini juures, aga asi on läinud sootuks käest.

Ohustatud liik, kes rohelise pesuveega välja võidakse visata, on inimene. Vana inimoinas, kes tahab autuga sõita, suitsu tõmmata ja teha muud loodusvaenulikku – kuigi mitte liiga palju. Inimene, kes kapates tõttab loodust päästest teist inimest nullima ja kottima, ei pruugi loodust nii-väga armastada. Sest inimene, missugune oinas ta ka oleks, on ka loodus.

Me elasime Blackie vanas kirikus Liverpoolis (seal olid taimetoitlased, aga seda ei surutud peale. Kuna ma millalgi olin otsustanud, et söön liha, siis sõin ka Blackie’s rahulikult edasi). Meie elamisse tulid hiired. Esimene vennike oli tulnud mu kõrvale voodisse ja hommikul voodiriideid kokku pannes leidsin hiirelaiba, potsatas teine linade vahelt voodile. Ma ei tea, miks ta minu juurde oli tulnud ja võib-olla oli tal juba toss pooleldi väljas tulles, aga ilmselt olin mina magades ja külge pöörates muljunud ta surnuks. Lasin laiba vetsust alla.

Ja hiiri tuli tasapisi juurde.

Esimesi lõksuga kinni püütud vennikesi oli raske vaadata – ikka need mustad nööpsilmad – ja raske vetsu visata. Aga millalgi sai õhtupoolikul püütud kinni vast kakskümmend hiirt ja see tegi tuimaks. Viuh vetsu ja vesi peale. (Umbes nagu Remarque räägib inimesetapmisest sõjas – et harjub.) Aga ma ei söandanud Blackie vegetaarlastele tunnistada, et tapan hiiri. Ja mäletasin ka Vigala Sassi seisukohta, et sa võid ju hiire ära tappa, aga siis peaksid ta ka ära sööma. Et looduses tapetakse vaid söömiseks, muidu on raiskamine.

Millalgi tuli hiiremõrv välja ja mul oli piinlik ja ma poetasin lausekese ohustatud liikidest – mõtlemata küll selle all otse hiiri, aga Sally Morris ütles rahulikult ja konkreetselt, et kui on siuke hiirekari, siis on ohustatud liik siin meie kirikus praegu eestlased. Ta ei öelnud, et tapke hiiri edasi, aga ta ei olnud justkui selle vastu. Tühiasi, eks ole, mis see hiiretapmine ka ära ei ole. Need olid lihtsalt mu esimesed tapetud hiired.

Veel üks viide. Hasso juures kunagi võtsime napsu ja Hasso ütles umbes, et midagi pole mõtet teha. Vastasin umbes, et võiks siiski toetada tasakaalu (nagu räägitakse Naksitrallides). Ja Hasso viskas, et me võiksime ka maailma õhku lasta, kogu ilma ja universumi tasakaalu ei vääraks see pisimalgi määral. Ja tal oli mõneti õigus, ja võib-olla ka mul.

Mul on naaber. Tark mees, teadusmees. Tundub, et ka üsna roheline. On jäänud üksi elama. Võtab vist üksjagu ka napsu. Vaatan, kuidas ta on ja elab ja mul on tast kahju justkui (kuigi, mis see minu kahju loeb ja maksab). Mis on tal kasu kõigist tema suurtest teadmistest ja rohelisest hoiakust, kui ta on üksi ja nukker. Võib ju ka olla, et see teadmine ja hoiak on üks, mis teda nukraks teeb. Ei, ma ei ütle, et teadmised ja hoiak on pahad. Aga ega need teda vist aita ega lohuta ja vist ei viitsi temagi (hoolimata oma teadmistest) suurt aidata maailma või sekkuda. Nukker oleks, kui loodust hoides ja aidates, teeksime tavalise inimjorsi elu niruks. Mõtlen kõige tavalisemat, kes pole eriti kuri ega hea. Vahel mässab, vahel laulab. Eks pisut võiks ju linnulaulu kuulata ja lillekest nuusutada, aga kui see muutub dogmaatiliseks ja ahistavaks nagu kristlus Bergmani filmides, siis on asi nutune.

Loodus pole väärt, et teda päästetakse inimeste varvastel trampides. Jah, kui tahad ja tunned, võid ju oma varvastel trampida, aga kes ütleb, et võid teiste omadel. Okei – kas siis rohuliblel ja puujuurel võib?, mida me oleme enamat? Ma ei tea, mitte just enamat, lihtsalt inimesed on meie liigikaaslased. Kui mul on valida, kas jätta ellu konn või inimene, valiks ma inimese ja ei ohverdaks ka inimest, kes eelistab inimesele konna. Olgu siis armsamaks või lõunasöögiks. Aga seda olen küll leidnud, et kui sööme sigu, võiks inimeste laibad sööta sigadele.

Peeter Sauter on kirjanik, reklaamikirjutaja ja pereisa. Toimetus on avaldanud teksti originaalkujul, kirjaviisi muutmata.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.