Sel kevadel saab Eesti puhtaks

  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.
  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

prygi

Teeme Ära 2008 3. mail on kohe ukse taga. Eestimaa prügist vabastamise projekti meediatoimkonna liige Meelis Trepp oli nõus Kortslehele hetkeolukorda kirjeldama.

Kuidas sai projekt alguse?
MT: See oli 2007. aasta sügisel kui Toomas Trapido ja Rainer Nõlvak koos prügiprobleemi lahates leidsid, et midagi on tarvis ära teha. Väärikas aade leiab kiiresti järgijaid – projekti idee ja mastaapsus olid argumendid, miks koheselt liitusid algatustoimkonnaga Skype‘i peaarhitekt Ahti Heinla ja paljud teised oma ala tõelised professionaalid.

Kas on lootust, et terve Eesti saab õigeaegselt kaardistatud või on juba näha, et jääb palju musti auke?
MT: Tänu lumevaesele talvele on olnud võimalik kaardistada kõik talvekuud. Seetõttu oleme veendunud, et terve Eestimaa saab läbi käidud. Hetkel toimub aktiivne ebaseaduslike prügikohtade kaardistamine, igal nädalavahetusel korraldatakse „laupäevakud“ erinevates maakondades. Näiteks Tartumaal toimunud laupäevakust võttis osa 11 autot ja üle 25 inimese. Leiti 374 punkti. Kokku on prügikaardile (http://db.teeme2008.ee/ ) kantud üle 3500 prügikoha, kontrollimata on üle 1000 vihje. Kogu Eesti prügimaht on hinnanguliselt 13000 tonni, 3. mail vajame üle 36000 vabatahtliku.

Kuidas leiate võõras kohas prügihunnikuid, kas on teatud seaduspärasusi?
MT: Prügistajate mõttemaailm on lihtne. Hunnikud visatakse laiskusest autoga ligipääsetavatesse kohtadesse, mitte eriti kaugele metsa vahele. Prügihunnikuid on pigem suurte alevite ümbruses kui hajuskülade juures.

Mitu prügihunnikut oled ise leidnud ja kaardile kandnud?
MT: Umbes 30 hunnikut.

Kas metsa all on enim levinud tavaline olmeprügi või pigem autoosad ja muu suurem kraam?
MT: Ühte domineerivat prügigruppi välja tuua ei saa. On nii olmeprügi, vanu autokumme, mööblit.

Millised on kampaania rahalised allikad?
MT: Oluliseks rahastajaks on riik ja kohalikud omavalitsused. Kampaaniasse panustavad ka paljud suurettevõtted.

Kui palju on aktiivseid vabatahtlikke, neid, kes teevad kogu projekti algusest lõpuni kaasa?
MT: Tänaseks on 185 aktiivset liiget, sh partnerorganisatsioonide esindajad.

Kas on õnnestanud sõpru/tuttavaid Teeme Ärasse kaasata? Kuidas nad suhtuvad?
MT: Hea idee ei vaja müümist. Näiteks selleteemaline Orkuti lehekülg kogus umbes kuuajalise lahtiolekuga kiirelt 500 inimest.

Palju on omavalitsusi, kes on keeldunud koostööst? Ja vastupidi, millised omavalitsused on rõõmsalt kõigega nõus olnud ja aktiivselt kaasa aidanud?
MT: 17. veebruari seisuga olid oma täieliku nõusoleku andnud 89 valda, 27 on öelnud ’ei’ (sh vallad, kes on tõesti prügivabad), 96 vallas toimuvad aktiivsed läbirääkimised.

Reaalselt võttes koguneb prügi kiiresti uuesti metsa alla. On mõeldud korduskampaaniatele või muule edasisele tegevusele?
MT: "Teeme ära" raames koristamine on mõeldud ühekordse kampaaniana. Usume, et oma kampaaniaga suudame ärgitada Eesti elanikke mõtlema järgmiselt: ise ei tee ja teistel ka ei luba oma kodu ümbrust prügistada.

40.000 kaasalööjat 3. mail, tundub see senise vastukaja põhjal reaalne?
MT: Tänaseks ilma avaliku registreerimiseta on teada, et koristuspäevale tulevad pea 15 000 inimest, sh on kokkulepe Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega, kes oma 10 000 inimesega on tugev toetus üritusele.

Kas olete ka mõelnud, kuidas veidi passiivsemale tavakodanikule teha 3. mail osalemine kõige mugavamaks ja lihtsamaks?
MT: Kevade algusega alustame avalikus meedias koristuspäevale registreerimise kampaaniaga. Kutsume inimesi seltskondade kaupa oma koduümbruse koristamisaktsioonis osalema. Praeguste ennustuste kohaselt kulub vaid kolmes kohas üle 700 vabatahtliku (Saku vald, Tallinna linn, Harku vald). Enamikes omavalitsustes läheb vabatahtlikke vaja 50 kuni 200.

Aktiivse prügikaardistaja Külli Soodeni muljeid:

Algul sõitsime spontaanselt ringi ja otsisime lihtsalt seni kaardistamata kohtadest prügihunnikuid. Viimasel ajal on tegevus olnud rohkem koordineeritud, tavaliselt valdade vahel jagatakse inimesed ära. Minnakse maakondade kaupa, aga vabatahtlikke on vähe. Need, kes algusest peale osalenud, teevad edasi. Uusi kaardistajaid lisandub vähe.
Esimene asjana on vaja läbi mõelda marsruut, mis hõlmaks võimalikult palju teid. Kohapeal tuleb teede läbitavust hinnata. Maastik on pehme ja väga tõenäoline on kinni jääda. Ka metsatöid tehakse sel talvel palju ja metsateed üles songitud. Kui on kaks paralleelset teed, et üks läbi küla ja teine veidi kõrvalt metsa vahelt, siis tasub kasutada seda viimast. Sealt leiab prügihunnikuid tõenäolisemalt. Tavapärane on see, et prügi ei ole otse tee peal, aga ka mitte eriti kaugel. Lihtsalt silma alt ära pandud.
Päevad on lühikesed, valget aega vähe ja ringitiirutamist väga palju, bensiinikulu suur. Umbkaudu võib hinnata, et leiame kaheksa hunnikut päevas. Väga palju on autokumme, aga tavaliselt on hunnikus kõike. Alates väiksest olmeprügist, lõpetades suurte majapidamisseadmete ja autoosadega. Tihti on hunnikud laiale territooriumile laiali pillutud, eriti mere lähedal ja turismikohtades. Päris eramaale minna ei saa. Kui on näha, et tegemist on eramaja ümbrusega, jääb prügi elanike ja kohaliku omavalitsuse südametunnistusele.
Pikemas perspektiivis on kasutegur küsitav. Eestimaa puhtaks ei jää, aga ehk õnnestub mõjutada inimesi teistmoodi käituma. Vähemalt neid, kellel on natukenegi häbi. Kohta, kus alati on olnud prügi ja kuhu vähese südametunnistuse piinaga sai seda juurde poetada, on äkki puhas, polegi enam nii lihtne uut prügimäge algatada. Vähemalt kõik inimesed ei saa sellega hakkama.
Korduvat kampaaniat pole siiski mõtet teha. Siis on nii, et ühed toovad prügi ja teised viivad ära. Tõenäoliselt paljas teadmine, et 3. mail metsaalused puhtaks tehakse, paneb mõned inimesed seda sinna juurde viima.

Intervjuud tegi Ekke Erilaid, Kortsleht

Juba mitu aastat on

Juba mitu aastat on koristustalgud toimunud, kuid kasutegur on null, kuna juba järgmisel päeval veavad samad oma raha kokkuhoidjatest saastajad uue prüglaadungi metsadesse ja maanteede äärde. Küsimus: kui palju venekeelset rahvast käib ühiskondlikult prügimägesid likvideerimas? Arvan, et mitte ükski!
Pange hoopis palgalised videokaameratega varustatud "piilurid" saastajaid jälitama, nende tegevust kohapeal dokumenteerima, videofilmid nende nägudest ja autonumbritest peaks olema vettpidavad asitõendid kurjategijate trahvimiseks. Videomaterjali peab näitama igas telekanalis igal õhtul, ehk hakkab siis mõnelgi autoomanikul häbi ülemuste, tuttavate ja töökaaslaste ees.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.