Lissaboni leping ja rohelised

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Riigikogus on sel kuul arutlusel Euroopa Liidu uue reformikava, Lissaboni lepingu ratifitseerimine. Lepingule kirjutasid EL riigipead teatavasti alla eelmise aasta detsembris ja täistekstina on ta kättesaadav siit: http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Roheliste seas on nii uue lepingu toetajaid kui vihaseid vastaseid. Kortsleht palus erakonna euroasjatundjatel neljale lepingut puudutavale küsimusele vastata. Ruth Tammeorg, Aleksei Lotman, Anti Poolamets ja Peep Mardiste võtsid nõuks oma arvamust avaldada. Nüüd lisatud ka Maret Merisaare seisukohad!

A: Ruth Tammeorg

1. Mis on Euroopa Liidu seisukohalt kõige olulisem muudatus, mida Lissaboni lepingu jõustumine kaasa toob?

Kliima ja ühise energiapoliitika teema sisse toomine aluslepingutesse, samuti ühtse välisteenistuse ja välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ameti sisse viimine.

Väljavõte Lissaboni lepingust:
XVI JAOTIS ENERGEETIKA

Artikkel 176a

1. Siseturu rajamise ja toimimise raames ning pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda, on liidu energiapoliitikal liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus järgmised eesmärgid:

a) tagada energiaturu toimimine;
b) tagada energiaga varustamise kindlus liidus;
c) edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist; ning
d) edendada energiavõrkude sidumist.

2. Mis tundub sulle isiklikult lepingu juures kõige tähtsam?

Kliima- ja energiateema jõuline käsitlemine ning taastuvate energiaallikate kasutamise olulisuse rõhutamine, samuti solidaarsusklausel:

VII JAOTIS. SOLIDAARSUSKLAUSEL
Artikkel 188r

1. Kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks, tegutsevad liit ja selle liikmesriigid üheskoos solidaarselt. Liit mobiliseerib kõik tema käsutuses olevad vahendid, kaasa arvatud liikmesriikide poolt kättesaadavaks tehtud sõjalised vahendid, selleks et:

a)
— hoida liikmesriikide territooriumil ära terrorismiohtu;
— kaitsta demokraatlikke institutsioone ja tsiviilelanikke terrorirünnaku eest;
— abistada liikmesriiki tema poliitiliste organite taotlusel tema territooriumil terrorirünnaku korral;

b) abistada liikmesriiki tema poliitiliste organite taotlusel tema territooriumil loodus- või inimtegevusest tingitud õnnetuse korral.

3. Kas Eesti poliitikute võimalused EL poliitikat kujundada pigem suurenevad või vähenevad selle leppega seoses?

Et rahvusparlamentide roll suureneb, siis pigem suurenevad. Muidugi sõltub siin palju parlamendisaadikutest endist. Kui ikka antakse riikide parlamentidele aega kaheksa nädalat arvamuse esitamiseks, siis peab olema ka töögrupp, kes sellega tegeleb.

4. Kas roheliste parlamendifraktsioon peaks sinu hinnangul leppe ratifitseerimist toetama?

Kindlasti.

Lisaks.Olen Euroopa Liidu teemalise infotööga tegelnud alates 1996. aastast. Huvitav on olnud jälgida avaliku arvamuse seisukohti selle aja jooksul. Kui Eesti iseseisvus ja 1995. aastal esitas avalduse Euroopa Liiduga liitumiseks, tundus reaalne liitumine väga kaugel olevat, peaaegu nagu unistus. Kui liitumisprotsess käima läks ja läbirääkimised algasid, oli toetus EL-ga liitumisele üsna madal, liitumisele vastu olijaid oli vahepeal rohkem kui pooldajaid. Kui aga reaalne liitumine kätte jõudis, hääletas rahvahääletusel 2/3 Eesti kodanikest liitumise poolt. Kunagi varem pole toetus olnud Euroopa Liidule nii kõrge kui eelmise aasta aprillisündmuste järel - 85%, mil Eesti tõeliselt oma Euroopa partnerite tuge tundis.

B: Aleksei Lotman

1. Mis on Euroopa Liidu seisukohalt kõige olulisem muudatus, mida Lissaboni lepingu jõustumine kaasa toob?

EL integratsiooni süvenemine

2. Mis tundub sulle isiklikult lepingu juures kõige tähtsam?

Vt. eelmist punkti

3. Kas Eesti poliitikute võimalused EL poliitikat kujundada pigem suurenevad või vähenevad selle leppega seoses?

Pigem vähenevad, aga mitte oluliselt.

4. Kas roheliste parlamendifraktsioon peaks sinu hinnangul leppe ratifitseerimist toetama?

Vaatamata mõningatele kahtlustele, mis seonduvad riigi iseotsustamise vähenemisega, tuleb minu hinnangul ikkagi seda lepet toetada, sest senisest tõhusam EL toimimine on minu hinnagul vajalik.

C: Anti Poolamets

1. Mis on Euroopa Liidu seisukohalt kõige olulisem muudatus, mida Lissaboni lepingu jõustumine kaasa toob?

Olulisim muudatus on uue hääletussüsteemi sisseviimine. Kvalifitseeritud häälteenamuseks nimetatud uus hääletussüsteem kaotab paljudes valdkondades seni püsinud olukorra, kus ka väikseim liikmesriik võis keelata endale kahjulike otsuste sündimist. Uus kord on selline: Ministrite nõukogu otuseid saab teha 55 % riikide häälteenamusega (15 liikmesriiki 27st), kes peavad ühtlasi esindama vähemalt 65 % Euroopa Liidu rahvastikust. Nii saab langetada üle teiste liikmesriikide pea otsuseid, mis võivad olla otseses vastuolus nende huvide ja vajadustega. See olukord annab suurtele ja rahvarohketele liikmesriikidele võimaluse domineerida teiste üle. Häälteenamusega otsustamine on tavaline otsustusmehhanism föderatiivsetes riikides. Föderaalse seadusandliku protseduuri alla viidud valdkondade üheks näiteks on migratsioonipoliitika, mis peaks kuuluma igal juhul meile endile. Justiits- ja siseküsimuste puhul minnakse peaaegu kõigis valdkondades enamushääletustele. Kokku on üle 40 valdkonna, kus otsuseid hakatakse langetama kvalifitseeritud häälteenamuse alusel.

2. Mis tundub sulle isiklikult lepingu juures kõige tähtsam?

Eesti kodanikuna tunnen sügavat muret selle pärast, et Eesti riik kaotab taas suure tüki oma iseseisvusest ning sillutab teed Euroopa Ühendriikidele. Suveräänsuse delegeerimine Euroopa institutsioonidele on radikaalselt kahandanud Riigikogu seadusandlikku rolli ning ühtlasi võimalust teostada Eesti rahva põhiseadlikku õigust iseseisvale valitsemisele. Väljapool Eestit tehtud otsused hakkavad üha rohkem määrama meie igapäevaelu.

3. Kas Eesti poliitikute võimalused EL poliitikat kujundada pigem suurenevad või vähenevad selle leppega seoses?

Eesti poliitikute võimalused Euroopa poliitikat mõjutada on olnud minimaalsed. Pealegi ei olda ka sümboolseid võimalusi valmis kasutama. Nüüd väheneb teoreetiline mõjutamisvõimalus veelgi.

4. Kas roheliste parlamendifraktsioon peaks sinu hinnangul leppe ratifitseerimist toetama?

Roheliste parlamendifraktsioon peaks olema vastu võimu tsentraliseerimisele nii riigisiseselt kui Euroopa suunal. Seega peaksid nad lepingu vastu hääletama. Tõenäoliselt nad selleks valmis ei ole, ent arvan, et igal juhul peaksid nad nõudma Lissaboni lepingu osas referendumit, nii nagu toimus 2003 aastal ELiga liitumisotsuse langetamisel. Ka tookordse referendumi korraldamisele olid paljud poliitikud ja juristid esialgu vastu, põhjendades oma seisukohta sellega, et valija ei saavat nii keerulisest teemast aru ning tegu on rahvusvahelise lepinguga. Ometi jõuti peale aastatepikkust vaagimist ja veenmist selleni, et referendum on vajalik. Referendumi lubamine oli suur demokraatlik saavutus, ent tõstatas ühtlasi ka olulisi probleeme ausate ning tasakaalustatud teavituskampaaniate tegemise osas. Eesti referendumikampaaniat võib pidada ebaausaks ning manipuleerituks. Kui soovime tulevikus kvaliteetsete referendumite korraldamist, peaksime palju õppima Šveitsilt, aga ka Rootsilt, Taanilt ja Iirimaalt, kus on Euroopa Liidu alastel referendumitel käitutud ausamalt. See on viinud ja hoopis teistsuguste tulemusteni kui mujal. Nii jäi Rootsi kõrvale rahaliidust ning Taani liitus paljude eritingimustega, oma rahvuslikke huve arvestades. Šveits on oma selge “ei” liitumisele samuti öelnud.

D: Peep Mardiste

1. Mis on Euroopa Liidu seisukohalt kõige olulisem
muudatus, mida Lissaboni lepingu jõustumine kaasa toob?

Leping võiks kaasa tuua parema töövõime. Praegune EL otsustusstruktuur sobis siis, kui liidus oli 6 riiki. Täna kuulub liitu 27 riiki ja sisuliselt oli valida struktuurimuudatuste (Lissaboni leppe) või liidu
laialisaatmise vahel. Usun, et liidu laialisaatmine
ühtegi probleemi ei lahendaks.

2. Mis tundub sulle isiklikult lepingu juures kõige tähtsam?

Leping aitab laienenud ja edasi laieneval Euroopa Liidul efektiivselt ühtselt eesmärke seada ja rakendada. Väheneb võimalus, et ühe liikmesriigi valitsus suudaks näiteks mingi sisepoliitilise hetkehuvi tõttu terve liidu arengule mingis olulises valdkonnas vetot rakendades pikaks ajaks piduri peale tõmmata. Nii suures ja keerukas struktuuris on kompromissid paratamatud ja me ei peaks kartma
vetoõiguse vähenemist.

3. Kas Eesti poliitikute võimalused EL poliitikat kujundada pigem suurenevad või vähenevad selle leppega seoses?

Ilmselt ei muutu meie võimalustes midagi, kaasalöömine sõltub meie poliitikute aktiivsusest ja huvist, mida on täna kahjuks vähe. Pikas plaanis väheneb tõenäosus näha Euroopa Komisjonis Eestist valitud
volinikku, aga samas tekib mujal uusi sisulise panustamise võimalusi, kasvõi läbi ühiste saatkondade võrgustiku maailmas. Seda võimalust peaks meie diplomaadid aktiivselt kasutama!

4. Kas roheliste parlamendifraktsioon peaks sinu
hinnangul leppe ratifitseerimist toetama?

Jah. Meil on valida Euroopa Liidu tugevdamise või nõrgendamise vahel ja ma pooldan pragmaatikuna esimest. Tänane maailm vajab ühtset ja tugevat Euroopa Liitu, sealhulgas näiteks tugeva keskkonnapoliitika huvides. Kuna valitsuskoalitsioon referendumit ilmselgelt ei soovi, siis peaks ta tegelema aktiivse ja erapooletu teavitusega elanikkonna hulgas, samuti peaks enne Riigikogu otsuse langetamist esindusliku avaliku arvamuse uuringu. Siis oleks Riigikogul vähemalt midagi, millele oma valikut kaaludes toetuda.

E: Maret Merisaar

Tõepoolest on Euroliidu tavakodaniku (sh ka näiteks allakirjutanu) ja liidu tähtsate juhtide meelest Lissaboni leppe osas erinevad huvid ja ootused. Arvan, et uue leppe algatamise tõukeks liidu seisukohalt oli vajadus tõhustada otsuse langetamist seoses liikmesriikide arvu järsu kasvuga. Seetõttu viidigi sisse rida institutsionaalseid ja hääletamisreegleid puudutavaid muudatusettepanekuid.
Tavakodanik nendesse eriti ei süüvi, küll aga tahab teada, kas liit on nüüd muutumas endisest turvalisemaks, maailmatasandil mõjukamaks ning kas mitmesugused demokraatlikud ja muud inimõigused on paremini tagatud. Vastus on, et jah, leping vastab nii poliitikute kui lihtkodanike ootustele ning püüab ühtlasi leida tasakaalu ka suuremate ning väiksemate liikmesriikide huvide eest. Seetõttu on roheliste parlamendifraktsioon lepingu ratifitseerimist toetamas. Sellest, et Eesti ja teiste liikmesriikide parlamentide roll liidu toimimises hakkab suurenema, kirjutasin pikemalt juba veebruarikuises Kortslehes.

Alljärgnevalt siis veidi põhjalikumalt sellest, mida uus lepe kaasa toob:

Otsuselangetamise tõhusamaks muutmiseks suureneb nende valdkondade arv, kus enam ei nõuta ühehäälset poolehoidu. Siia kuuluvad justiits- ja siseküsimused, näiteks võitlus terrorismi ja inim- ning narkokaubandusega - lühidalt valdkonnad, kus, nagu elu näitab, riigid omaette pole probleeme lahendanud. Samas jääb ühehäälsuse nõue püsima näiteks maksunduse, sotsiaalvaldkonna või välispoliitika küsimustes.

Keskkonnakaitse, tervishoiu, põllumajanduse ja mitmetes teistes valdkondades saab otsuste langetamine olema jagatud liidu ja liikmesriigi tasandi vahel, st. liidu tasandil tulevad üldisemad direktiivid mida rahvusriik oma seadusandluses vastavalt kohalikele oludele kohaldab.
Liidu tulemuslikumale juhtimisele aitavad kaasa ka praeguse 6 kuu pikkuse eesistumisperioodi pikendamine 2,5 aastani ja Komisjoni volinike arvu vähendamine.

Liidu seisukohalt on oluline ka globaalse mõjukuse kasv, milleks luuakse 6000 uue töökohaga välisteenistus, ning uue ametikohana välistegevuse ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ühtlasi ka komisjoni asepresident. Liidule aga antakse juriidilise isiku staatus, mis suurendab kaalukust läbirääkimistel.

Tavakodanikule olulised muutused oleksid minu arvates aga need, mis on seotud inimõiguste ja turvalisuse suurendamisega.

Siin tuleks esimesena nimetada Põhiõiguste Harta tagatisi, milledel saavad olema samasugused õiguslikud alused nagu asutamislepingul.

Teiseks on oluline, et arendatakse praktilist tegevust ning seadusandlust kliimamuutuste ning tervishoiu valdkonnas.

Kolmandaks sätestatakse, et riigid annavad üksteisele abi terrorirünnakute, looduskatastroofide ja/või energiapuuduse korral.

Neljandaks pööratakse suurt tähelepanu tööhõivele, sotsiaalkaitsele ning piirkondade ja sotsiaalpartnerite kaasamisele.

Tekstid pani kokku:
Ekke Erilaid, Kortsleht

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.