Erakond on üheaastane

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Milleks meile erakond? Kas parlamentaarseteks mängudeks? Kuidas määratleda oma erilisus, mille poolest oleme teistest erakondadest paremad ning kas see on sama, mida tunnetame ühisosana? Vestlusringi kutsus kokku ja kirjutas üles Tiiu Arro.

Vestlusringis osalesid: Jüri Ginter, Peeter Jalakas, Alex Lotman, Andres Siplane ja Toomas Trapido.

Jüri Ginter: Mis meie erakonda ühendab?
Oleks naiivne loota, et kõik meie põhikirja ja programmi lugejad seda ühtmoodi mõistaksid. Seepärast oleks peamistes põhimõtetes vajalik kokku leppida. Või las arvavab igaüks isemoodi?

Alex Lotman: Ühendab meid kindlasti arusaam, et tuleb muuta ühiskonna käitumist loodusressursside kasutamisel ja suhtumises loodusesse üldse.

Ühine on äratundmine, et osa tänapäeva üldisest poliitikast ja majandussuundumusest on inimkonnale tervikuna väga ohtlik. Seepärast rohelised organisatsioonid, sh roheline erakond, proovivad igaüks oma nišis, mõjutada inimkonda ja oma ühiskonda. Kõige suuremad keskkonnaprobleemid tulenevad energiakasutusviisidest, ehkki probleeme on väga mitmes valdkonnas.

JG: Toon ühe näite: kas loomaaed on osa jätkusuutlikust ühiskonnast või ei ole?

AL: See on üksikküsimus. Professionaalina võin öelda, et loomaaed on tänapäeva ühiskonnas möödapääsmatu. Kuid võib ka teisiti arvata.

JG: Minu jaoks on olulised jagatud arusaamad, et me tõesti millestki ühtemoodi aru saaksime.

Võiksime üritada vähemalt mõnes asjas jõuda selleni, kus me ei hakka enam vaidlema. Mõned võivad ju eriarvamustele jääda.

Andres Siplane: Teadupärast on kõige püsivamad veendumused ja hoiakud need, millised inimene ise tuletanud on. Teisisõnu: meie asi oleks rohkem algandmeid ja fakte esitada ning järelduste tegemine inimestele jätta.

Toomas Trapido: Inimesed ongi väga erinevad. Mina olen seda tüüpi, et kui me koostöös arutame, jõuame uutele järeldustele, siis see kinnistub. Muud iseenesest väga õiged põhimõtted aga ei kinnistu. Erakonna alguspäevil oli jutuks, et peaksime oma programmi ja maailmavaadet esitama ka lugudena. Lood, mida ka edasi räägitakse, jäävad hästi meelde. Arvan, et pikalt sõnastatud põhimõtetel ei ole liiga suurt tähtsust. Mis meid ühendab – pakun välja – on tunnetuslik. Meil on vaja muutuda, sest nii enam edasi ei saa. See ongi ühisosaks, ülejäänu vajab arutelu. Võtame loomaaia või kunstkarusnaha küsimuse – kõik teemad tuleb avada.

AL: Kas kunst- või päriskarusnahk? Ühest vastust pole.

Kui jutt on lumeleopardi nahast, siis igal juhul on isegi suhteliselt vastikul viisil naftast tehtud kunstkarusnahk, mis imiteerib lumeleopardi, vähem keskkonnavaenulik, kui elusa irbise mahalöömisel saadud nahk.

Kui räägime kasvandusest saadud kähriku nahast, siis selle ökoloogiline jalajälg võib olla suurem kui kunstkarusnahal.

Kui looduslikul levialal mahalöödud kährikust, siis tõenäoliselt on tema naha saamine vähem keskkonnavaenulik, kui kunstnaha tegemine.

Kui aga Eesti metsast mahalöödud kährikust, siis on igal juhul tegemist jumalale meelepärase teoga ja miks peaks seda nahka raiskama? Targem on müts teha. Loomulikult on tegemist elusa ja väga sümpaatse loomaga, aga meie looduses on ta üleliigne.

TT: Mingil hetkel tehakse valikuid, mida ühed kritiseerivad, teised mitte. Meie asi on ühisosa suurendada ja teha valikuid, mida kritiseeriks erakonnast vähesed.

AS: Otsuste langetamise meetodid on minu meelest meie olemasolu peapõhjuseks. Otsustama peaks niipalju kui võimalik empiiriliselt – nimetatagu seda seaduseelnõu mõjude hindamiseks, ökoloogiliseks (demograafiliseks, sotsiaalseks jne) auditiks või muudmoodi. Muud otsustusmeetodid (ekspertotsus, benchmarking, ideoloogiline otsus, konsensuslik otsus) peaksid olema ka esindatud, kuid mitte siduvad.

Tiiu Arro: Kas meil on tõsiseltvõetav erakond?

AS: Jah, meil on täiesti tõsiseltvõetav erakond ja puhas rõõm on kogeda, et meie areng kulgeb ebaefektiivselt, aga see-eest suhteliselt demokraatlikult.

Peeter Jalakas: Võiks sellest peale hakata, et kellele see erakond on?

On kaks poolt. Esiteks - erakonna liikmed, ehk siis inimesed, kes on oma poliitilise eelistuse selgelt välja öelnud. Teisalt inimesed, kes mingites põhiküsimustes arvavad samamoodi kui meie.
Mulle tundub, et mõlemal suunal on täna probleeme. Tegevus toimub, aga see on ebaefektiivne. Mitmes küsimuses saabki raporteerida, et meil on justkui kõik tehtud, aga vaistlikult tunned, et see pole õige. Temas on vähe särtsu ja elu, seda ühisosana tunnetatavat impulssi.

Alati võib küsida, miks sa ise midagi ei tee? Seda võib lausa raevukalt küsida ja seesama raevukus... on põhjuseks, et parem lööd käega ja lähed koju. Mulle tundub täna, valimistevahelisel ajal, võiks rohkem olla neid, kes tunneksid, et erakond on neile sobiv väljund. Aga see ei teki iseenesest.
Teine pool - ühiskondlik kandepind. Kuna esimene pool lonkab, lonkab ka teine.

Oleme enda olemasoluga harjunud, aga poliitilisel maastikul hetkeks tekkinud erutus on tänaseks taandunud. Väga tõsiselt rohelist erakonda paraku ei võeta.

AL: Erakonna tõsiseltvõetavuse tunnuseks on tema olemasolu parlamendis.

PJ: Seal olid ka kuningriiklased, kas nemad olid tõsiseltvõetavad?

AL: Nende roll oli kuninga narri roll, noore demokraatia lombakustele tähelepanu juhtida. Meil on teine roll, esitame seaduseelnõusid, küsimusi ja arupärimisi.

PJ: Nemad esitasid samamoodi. Ootused ja lootused roheliste suhtes olid ühiskonnas palju enamaks. Täna mulle tundub, et olemegi kuningriiklastega täiesti võrreldavas positsioonis. Miks see nii on, selle üle võiks arutleda.

AL: Milliseid ootusi me ei täida?

PJ: Ennekõike, et oleme lubanud tuua uut hingamist kodumaisesse demokraatiasse.

JG: Viiks ühe mõttesuuna edasi. Kuuel inimesel opositsioonis on tegevusvõimalus väga kitsas. Võib-olla peaksime muid väljundeid otsima.

AL: Loomulikult peame jõudma ka europarlamenti.

PJ: Nagu iga teine erakond Eestis. Kogu püramiid moodustubki nii, et on hulk valijaid, erakonnad, nende kohal erakondade juhtkonnad ja parlamendiliikmed. Ma arvan, et paljud liitusid rohelistega ootuses kohata täiesti uut suhtumist, puhtust, idealismi, mida tänastes parlamendierakondades enam pole.

JG: Mul oli õnn või õnnetus tegutseda kahes Eesti suures erakonnas. Lõpetasin nendega koostöö, sest nägin, et erakonnad tegutsesid ainult parlamendikohtade nimel.

TT: See on meedia võimendatud illusioon, et parlamendis peitub suur võim. Parlament ise on eraldunud - see on probleem.

Suureks erakonna ideaaliks oli otsedemokraatia, mis pole korralikult käivitunud.

Teiseks, konkreetne tegevus. Praktilised tegevused, mis erakonna seest välja kasvaksid, majade ehitamine või puude istutamine, liidavad inimesi ja sealt tulevad uued algatused.

JG: Me võiksime mõelda, et riigikogu liikmete roll ei ole ainult eelnõude esitamine, vaid ka laiemale kandepinnale apelleerimine.

AL: Erakond on ainult üks osa üldisest rohelisest liikumisest ja seda tuleb ka nii võtta. Miks me pigem ei siirdunud massilisemalt nendesse organisatsioonidesse?

PJ: Miks siis üldse erakonda vaja oli? Rohelised liikumised eri vormides olid ka varem, erakond justkui tõigi juurde kohustuse mängida ainult ettemääratud parlamentaarseid mänge.

AL: Mitte ainult, aga see on erakonna peamine töövahend.

PJ: Erakonnaks hakkamine tähendab ühiskonnas märksa laiema rahvahulgaga rääkimist. Paljudele, kes erakonnale kaasa elavad, tundub, et organisatsiooni kuulumine eeldab aktiivset seisukohavõttu. Aga et erakond paneks endale kaasa elama, ongi vaja rohkemat kui parlamentaarne sebimine.

AS: Erakonna eksistentsi võti seisneb selles, kuivõrd erakond suudab vastata rohelise kogukonna ootustele. Saamaks teada, mida kogukond ootab, on hädavajalik otsedemokraatlike instrumentide suurem kasutus.

PJ: Ootused ühiskonnas on vägagi olemas. Isegi kui läheneda selliselt, et erakonna põhiline töövahend on parlament – väidan ma, et ilma inimeste kaasamise, neile väljundi pakkumise, ilma neid ühtse tunnetusega koosluseks ühendamiseta, ei ole sul ka peamist töövahendit.

Peaksime endilt küsima, mida me teeme paremini kui teised erakonnad, mis on meie erilisus.

AS: Usun, et erakonnalt oodatakse teisi mitte halvustava joone jätkamist/taastamist, teiste erakondade sarnaseks mittemuutumist (seda siis nii retoorikas kui ka rahaasjades).

PJ: Just. Meil on erakond, aga natuke kehvem kui teised. Teised on suuremad, tugevamad. Selleks, et efektiivselt tegutseda, peab paratamatult raha olema. Selleks, et raha oleks, peab inimestel olema usku, et tegevusel on mingisugune mõte, mingisugune omapära. Ka toetajaid ja sponsoreid ei teki, kui ei ole võimalik viidata erilisusele.

JG: Kui erakonna nimel antakse välja risti vastukäivaid signaale, siis vaadatakse, et kes te sellised olete?

PJ: Et tõeni jõuda, ongi vaja niisuguseid vaidlusi. Igaüks läheb siit ära koos vaidluspartneri arvamusega. Ega see ei haihtu õhku, see jääb sulle meelde. See ongi osa organisatsiooni tekitamisest.

TA: Meil on erakonnas oma kuningriiklased – detsembris loodud Tallinna piirkond.

AL: Selle loomisel ignoreeriti kehtivat põhikirja.

TT: Põhikirja kehtivusest ei saa keegi aru.

AL: Tegemist on omaalgatusega erakonna sees, mida juhatus ei saa registreerida. Loomulikult igal ühel on õigus moodustada mingeid ühendusi, aga see on veidi eksitav, kui neid nimetada piirkonnaks. Kui kuningriiklastega võrrelda, siis roll on juhtida tähelepanu meie organisatsioonilisele arengule.

TT: Inimesed tahavad midagi teha, aga kui pole täpseid reegleid ja ei innustata, vaid surutakse alla, siis nii juhtubki.

Üks hea näide on Kortsleht ise. Erakonna sisekommunikatsioon oli nõrk ja selle parandamiseks, heas mõttes reaktsioonina, tekkiski Kortsleht.

AL: Erakonna sees võib olla vabatekkelisi ühendusi ja initsiatiivi. Selle asemel, et vägikaigast vedada, hakata midagi vajalikku tegema.

TT: Selles mõttes on lihtne: kui on mingeid algatusi, siis 90% juhtudel oleks siiski mõistlik juhtidel seda toetada ja suunata.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.