Tuumajaamade "põlvkonnad"

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Juba ligi aasta aega on Eesti ajakirjandus tuumaenergeetikast tulvil. Põhiline vastuolu roheliste ja energeetikute seisukohtade vahel ei seisne siiski mitte küsimuses, kas tuumajaam kui niisugune on hea või paha. Eelkõige vaieldakse eri elektrijaamade tasakaalu ning selle üle, millise põlvkonna tuumajaam on üldse vastuvõetav.

Mis vahe on aga tuumajaamade eri põlvkondadel?

Esimene põlvkond: kõige esimesed, suuresti eksperimentaalsed. Neid on raske tüüpidesse jagada, sest enamik on ainulaadsed. Esimese põlvkonna tuumajaamad on praeguseks tööst kõrvaldatud.

Teine põlvkond: suur osa praegusi tuumajaamu. Tänapäeva standarditele nad enam ei vasta, teise põlve jaamu vahetatakse kolmanda vastu. Teise põlve jaamad on esimese põlve prototüüpide edasiarendused.

Teise põlvkonda kuulub näiteks Tšernobõli tuumaelektrijaam Ukrainas. Tšernobõli jaama tüüpi nimetatakse RBMK (suure võimsusega kanalreaktor), enne õnnetust oli selle reaktorite võimsus 1000 MWe. Läänes RBMK analooge ohutuskaalutlustel pole, USAs keelati taolised juba 1950ndate alguses.

Sama tüüpi on ka Leedu Ignalina tuumajaama reaktorid, millest üks on suletud ja teise sulgemist 2009 püüab Leedu läbirääkimistel Euroopa Liiduga edasi lükata. Leedu reaktorite võimsus oli algselt 1500 MWe, pärast Tšernobõli õnnetust hinnati need ümber 1360 MWe peale.

Kokku on ehitatud 17 RBMKd. Üks on Kurskis tänini pooleli, kolm reaktorit oli Tšernobõlis ja kaks Ignalinas. Ülejäänud töötavad tänini: 3 meie lähedal Sankt Peterburgi külje all, 3 Smolenskis ja 4 Kurskis.

Kolmas põlvkond: neid ehitatakse praegu. Olemuselt teine põlvkond, ainult parandatud tehnoloogiad. Praegused vaidlused käivad suuresti selle üle, kas neid tehnoloogiaid on ikka piisavalt parandatud.

Kolmanda põlvkonna hulka kuuluvad ka surveveereaktorid (PWR), mida kiidavad Eesti Energiaga lähedalt seotud Eesti Elektroenergeetika Seltsi liikmed. Eestisse kaalutakse just PWRi ehitamist.

Üht surveveereaktorit võimsusega 1600 MWe ehitatakse Soomes Olkiluotosse. Selle täpsemat alamtüüpi nimetatakse EPRiks. Praegu on Olkiluotos juba olemas kaks reaktorit, kumbki 860 MWe. Et Olkiluotosse ehitatav EPR on prototüüp, teeb firma selle soodustingimustel ning kalkulatsioone Eesti jaama puhul aluseks võtta ei saa. Teine EPR rajatakse Prantsusmaale, 2009 alustatakse veel kahe ehitamist Hiinas.

Neljas põlvkond: neid veel ei ole. Põhimõtteliselt uued tehnoloogiad, mida arendades püütakse kompenseerida vanade tehnoloogiate puudujääke: ohtlikkust, kulukust ja sõltuvust ühest toorainest.

Mõni neljanda põlve tehnoloogia võimaldab kasutada toorainena tooriumi, mis on uraanist odavam ja levinum.

Paraku ei oodata selliseid tuumajaamu enne 2015.-2021. aastat. Tõsi, Eesti jaam ei valmi niikuinii varem, seepärast on tehtud ettepanekuid võtta Eestis algusest peale suunaks just neljanda põlvkonna jaam. Pole ju mõtet teha jaama, mis on valmimise ajaks juba vananenud, kui uued on ohutumad ja säästlikumad.

Samas jääb tehnoloogiast sõltumata õhku rida küsimusi. Tõenäoliselt peab Eesti Energia võtma ehituse rahastamiseks Eesti riigi garantiiga laenu. Summad on suured, finantskulud moodustavad tuumajaama jooksvatest kuludest kuni 70%. Lahendamata on jäätmete küsimus, korralikku tuumajäätmete hoidlat Eestis pole. Tõenäoliselt oleks odavam leppida kokku Rootsiga, kuid seegi lahendus on kallis. Arvatakse, et neljanda põlvkonna jaam käib tuumakogemusteta Eestil üle jõu.

Viies põlvkond: pooleldi ulme. Neis rakendatavad tehnoloogiad eksisteerivad praegu pelgalt ideena.

Raul Veede
Kortsleht

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.