Mati Unt - Ilma pööninguta majad

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Katkend Mati Undi raamatust "Sügisball". Avaldatud autori esindaja nõusolekul.

… need majad on küll suured, aga ei saa öelda, et nad oleksid kõrged, sest neil puudub vertikaalne mõõde, üks tähtsamaid asju, mis majast üldse maja teeb. Neil pole nimelt keldrit, kus roomaksid rotid, maod, draakonid ja muud süvapsühholoogilised ning ktoonilised olendid. Neil pole ka pööninguid, kus taeva lähedus kutsub esile õilsaid mõtteid, kus katusekambris elab vaba vaim. Korterid on lihtsalt laotud üksteise peale. Ja et need majad on kompaktsed ja maa küljes kõvasti kinni, siis ei sõltu nad keskkonnast ja neil pole sidet kosmosega.

Le Corbusier ja tema arvukad järglased kõigis maailma maades põhjendasid vana linna aegumist niiviisi: vanas linnas on kinnised, pimedad ja sünged siseõued, mis ängistavad ja rõhuvad inimest. Seal on vähe puid, põõsaid, päikest ja tuult. Kitsastesse tänavatesse ei lange ju valgust. Majad on otse tänava ääres, tänaval aga sõidavad autod, käib igavene müra ja äri terve päev läbi, õhk on heitgaasidest tulvil. Osa kortereid, näiteks põhjapoolsed, jäävad alatiseks ilma päikeseta ja selle mõju tervisele on teada. Iga mõnekümne meetri järel on risttee, see pakub ohtralt võimalusi liiklusõnnetusteks ja vähendab samal ajal tänava läbilaskevõimet. Kes tahab poodi minna, peab üle tänava käima, üle tänava peavad käima ka koolilapsed ja lasteaialapsed. Uus linn pidi olema teistsugune.

Le Corbusier arvas, et linnas, kus 50 meetri kõrgused majad asuvad üksteisest 150-200 meetri kaugusel, säilib inimlik mastaap. Ta nimetas maja elamise masinaks, sest armastas masinat üle kõige ja võttis teda vist tõsiselt. Linnal oli üldse neli funktsiooni. Seal pidi saama elada (habiter) hügieeniliselt, päikeseliselt ja mugavalt. Seal pidi saama töötada (travailler), kusjuures töökohad ei pidanud elukohast kaugel olema. Seal pidi saama puhata ehk oma keha ja vaimu kultiveerida (cultiver l'esprit et le corps), mistõttu majade vahele tuli rajada spordiväljakuid, plaaže ja liivakaste, kus tööst väsinud inimesed saaksid ennast lõbustada ja kus nende tööjõud järgmiseks päevaks taastuks. Ja nende kolme asja - elamise, töö ja puhkuse kõrval pidi muidugi saama liikuda (circuler).

Teda pidid läbima transiitliikluse magistraalid, mida elamurajoonidest eraldasid haljasvööndid. Mikrorajooni sees pidi saama kõik asjad ära ajada ilma magistraali ületamata. Kaubandus- ja kultuurikeskuste juurde viisid väikesed kohalikud tänavad, kus autod sõitsid aeglaselt ja ohutult. Peale selle oli veel hoopis pisikesi tänavaid ainult jalakäijate jaoks. Majad paigutati nii, et iga korter sai päikesevalgust. Majade otsaküljed otsustati paigutada tänavate poole, et nii vähendada müra korterites. Ebameeldivad ja mõttetud piirdeaiad jäeti ära. Kadusid mustad ja pimedad tagaõued. Igast küljest tuli õhku ja päikest.

Too [Leonhard Lapin] oli talle [Maurerile] sisendanud uut mõtet, mis viiks täiuslikkuseni mikrorajooni põhimõtted ja printsiibid: et elanikud saaksid igavesti mikrorajoonidesse elama jääda, ei peaks kunagi sõiduteid ületama, selleks tuleks majade vahele haljasaladele rajada surnuaiad.

[...] uue põlvkonna arhitektid põlgasid päikeselinna, rääkisid väikekodanliku vaimustusega agulitest, urgastest, suvemajakestest, vanadest viljaladudest, mahakantud laevadest ja kõigest muust sellisest, mis paratamatult kuulus minevikku. Nad tahtsid tagasi aega, kus linn ei vastanud inimese füsioloogilistele ja bioloogilistele vajadustele, kus kollektiivi huvid olid allutatud üksikisiku huvidele. Kuid just Le Corbusier on öelnud: "Erahuvid tuleb kõikjal allutada kollektiivi huvidele. Siis avanevad igale indiviidile kõik võimalused rahuldada oma püüdlusi õnneliku perekonnakolde ja elukoha ilu poole."

Uus koolkond seletas, et uues linnas puudub orientatsioon, et inimene ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Et tal pole ülevaadet, kus ta üldse on. Et linnal puudub raamistik, distsipliin, mis olustiku reaalselt talutavaks ja tajutavaks teeb. Nad olid muidugi sunnitud jaatama uute linnade looduslähedust, valgusküllasust ja puhast õhku. Kuid samas nad väitsid, et linnad olla kaotanud pinge ja korra, vaimu ja sisu. Nendes puuduvat individuaalne, intiimne mõõde (kaks sõna, mida Maureri arvates põhimõtteliselt ei tohtinud tulevikulinna kohta kasutada!). Linnad olla hõredad. Ja suured mõttetud lagendikud igavate majamürakate vahel polevat ei loodus, ei tänav, ei paik ega koht, ei tee ega väljak, seal ei saavat ei puhata ega kõndida, lamada ega hingata, ja ainus mõte, mida nad tõesti sisendavad, olla viinavõtmine.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.