Kas suuremad volitused või parem varustus ja väljaõpe?

  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.
  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Alex Lotman analüüsib pikalt aprillisündmusi (varsti on nendest aasta möödas!) ja nende eellugu. Mis oleksid aprillimäsu õppetunnid?

Ilmselt pole just palju neid inimesi, kes aprillimäsu heaks kiidavad. Ka mina ei kuulu nende hulka. Sellegipoolest ei arva ma, et aprilli peamiseks õppetunniks oleks vajadus suurendada politsei volitusi või piirata seaduslike kogunemiste vabadust. Mis siis õieti toimus eelmise aasta kevadel?

On üsna kindel, et olukorda pronksmehe ümber pingestati Eesti Vabariigi suhtes vaenulike jõudude poolt teadlikult juba aastaid. Taolist õõnestustegevust suutis kaitsepolitsei küll sedastada, kuid ei suutnud edukalt tõkestada. Mitte üheski analüüsist ei nähtu, et põhjuseks oleks julgeolekuasutuste ebapiisavad volitused. Paraku jääb meil antud juhul vaid tagantjärgi tark olles sedastada, et õõnestusvõrgustikku ei suudetud kontrolli alla saada. Nii õnnestuski riigi destabiliseerimisest huvitatud jõududel luua laiaulatuslik venekeelse elanikkonna liikumine, mille liikmete enamik enda teada lihtsalt II maailmasõjas langenute mälestust kaitses. Hiljem aga kaasati massiliselt ka tavalisi pätte või kergesti mõjutatavaid noorukeid. Et politsei ega teised julgeolekuasutused plahvatusohtliku olukorra kujunemisele piiri panna ei suutnud, tulenes kas ohu alahindamisest või siis võimetusest kavandada konkreetseid, tõhusaid samme taolise võrgustiku halvamiseks. Mitte keegi pole osutanud ühelegi juhule, kus konkreetselt vajalik ja olukorda lahendada võiv tegevus jäi tegemata politseiasutuste ebapiisavate volituste tõttu.

Ka siis, kui pärast väljakaevamiste algust hakkas olukord veel enam pingestuma, ei jätnud politsei ebapiisavate volituste tõttu midagi olulist tegemata. Nii näiteks andsid politseiametnikud 26. aprillil ruuporite kaudu korduvalt korralduse lahkuda Tõnismäe piirkonnast. Hoolimata õigusest kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid, sellest siiski hoiduti. Politsei varasem kogemus näitas, et rahumeelne taktika oli seni toonud edu ja hoidnud ära tõsisemad massirahutused, mistõttu ka sel korral loobuti algul jõu kasutamisest. Et Eesti politseil puudus nii suuremahuliste massirahutuste kogemus, ei osatud sündmuste kulgu ette näha ning olukorrale vastavat tegevust planeerida. 26. aprillil puhkenud massiliste korratuste agressiivne iseloom ja laiahaardelisus tabasid politseid ootamatult. Just seniste kogemuste vähesusest tulenev ohu alahindamine oli ilmselt peamine põhjus, miks olukord kontrolli alt väljus. Lisaks takistas politseid piisava tõhususega reageerimast ebapiisav varustatus märuliolukorraks sobivate erivahenditega: osa politseinike pidi kivide ja metallvarrastega mässajate vastu astuma praktiliselt paljakäsi.

Pärast olukorra kontrolli alt väljumist korrigeeris politsei ohuhinnangut ja asus tegutsema senisest agressiivsemalt. Mõningase hilinemisega suudeti olukord kontrolli alla saada ning väheste eranditega seda ka järgnevatel päevadel ja öödel kontrolli all hoida. Seda suudeti teha valdavalt olemasoleva seadusruumi piiresse jäädes. Ka neil juhtumeil, kus politsei kehtivate seaduste vastu eksis, ei tulenenud see seaduste põhjendamatust jäikusest, vaid politseinike vähesest kogemusest, kuna algselt liiga leebet käitumist kompenseeriti hiljem mõningate võimuliialdustega. Õnneks jäid need vähesed juhtumid siiski piiridesse, mis taolises olukorras on inimlikult mõistetavad. Seda näitab ka politsei tegevuse kohta esitatud kaebuste vähesus.

Seega on aprillimäsu peamine õppetund, et politsei peab tõhustama väljaõpet, suurendama kiirreageerimisüksuse võimekust, arendama abipolitseinike süsteemi ja soetama senisest rohkem märulivarustust nagu kuulivestid, kiivrid ning kilbid. Mõningad pisemad seaduseparandused politsei volituste täpsustamiseks võivad ehk olla vajalikud, kuid igasugune tarvidus politsei volituste laiaulatuslikuks suurendamiseks küll puudub.

Kirjutatud 27.veebruaril.

Kahtleks

natuke väidetud võimuliialduse osas.
Kui koos on nii rahumeelsed protestijad, pealtvaatajad kui agressiivsed grupid, siis politsei ei tea, kes nimelt on agressiivne, kas passiivsed nendega ei liitu ning kuipalju on ühtesid või teisi.
Kui lugu muutub vägivaldseks, on politseil üks ülesanne: olukord jõuga kontrollile allutada. Sealjuures pole võimalik uurida, kellega konkreetselt on tegu. Kes ei allu, pannakse jõuga alluma.
Rahutuste mahasurumise ajal ei saa ega tohi kõhelda.
Politsei on jõustruktuur, mis rahutuste mahasurumiseks kasutab jõudu. Aprillis käitus politsei isegi liiga leebelt, lastes end tükk aega loopida ja klobida.
Otsides võimuliialdusi, arvestamata, millised tegevusmudelid teatud olukorras üleüldse võimalikud on, saavuatem selle, et jõustruktuurid kaotavad jõu.
Läheb nagu hollandi rahuvalvajail: usaldamata ja julgemata ühtki konkreetset sammu ette võtta, aidati ohvreid mahalaskmisele saata.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.