Intervjuu Toomas Trapidoga (roheliselt muutuvas maailmas)

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Kui me Toomas Trapido kulunudilmelise ja mitmekorruselise Pelgulinna kortermaja juurde jõudsime, juhatas ta meid kõigepealt aeda. Linnakorteri elanikul pole sugugi võimatu endale peenramaad soetada! Murulapil olid kasvamas tomat, kapsas, kartul, maitserohelist ja sekka värvilisi lilligi. Kõrgele katusekorterisse jõudes tervitas meid helge ja rõõmsatujuline kaasa Nele, kes kohe meie eest hoolitsema asus ja imehead maasika-keefirikokteili tegi, enne kui jutuajamisega alustasime.

Toomas, kuidas sinust roheline sai? Mil moel oled selle teema keskele sattunud?

End rohelisena identifitseerida on mulle natukene keeruline, sest inimene on ju inimene. Õppisin bioloogiat, ja kui nüüd tagasi vaadata, oli loodus mulle ka varem südamelähedane. Vanaema ja ema poolne suguvõsa elas Saaremaal ja kõik suved olin pikalt talus Valjala lähedal. Kogu sealne elukorraldus sobis mulle väga. Siis ei osanud ma muidugi sõnastada, kui oluline osa maaelust on loodusel. Tallinnas elasin Mustamäel – käisin päris tihti metsas, trenni tegemas ja ka niisama uitamas. Looduse tõmme on kogu aeg olnud.

Selles mõttes on rohelisus loogiliseks jätkuks. Minust ei saanud klassikalist bioloogi. Spetsialiseerusin botaanika suunda (taimede ökofüsioloogiat õppisin), aga õpingute aeg oli suur otsingute periood. Ei saanud täpselt aru, mida ma tahan. Kalevi Kull oli meie seltskonna juhtfiguur. Suviti olid praktikumid mitmel pool üle Eesti nagu bioloogidel ikka.

Hiljem, ELF-i ajal, ja ka praegu on minu üheks sidemeks bioloogiaga evolutsiooniteema. Olen viimase kohta palju lugenud ja sel teemal loenguid pidanud. Keegi teine pole selle nurga alt Eestis rääkinud. Näiteks raadio Ööülikoolis, keskkonnaeetika konverentsil ja mujal. Seda evolutsiooni uut lugu olen korduvalt rääkinud.

http://www.ylikool.ee/et/13/toomas_trapido

Tõuge minna bioloogiat õppima ja looduslähedus on siis rohkem isiklikust elukogemusest?

Jah. Ema on mul arst ja suure loodushuviga, talle meeldib taimi määrata. Tema minu bioloogiaõpinguid toetas. Isa oli ajakirjanik, fotograaf ja sportlane – temal polnud sellist loodusehuvi.

Kuidas bioloogiaõpingute kõrvalt keskkonnasäästlik mõtteviis sinuni jõudis?

Bioloogid tollal väga ökoteemaga ei tegelenud. Mõned muidugi, nagu Kalevi Kull. Keskkonnateemasid ja kasvõi globaalset soojenemist ülikoolis väga palju ei käsitletud, isegi looduskaitset oli vähe. Aleksei Lotman käis meile seda lugemas.

Bioloogia on ju matemaatika, keemia, füüsika ja molekulaarbioloogia, rakubioloogia ja geneetika. Looduskaitse pool oli suhteliselt nõrk.

Olen siiski rõõmus, et sain kõva loodusteadusliku põhja.

Räägiksime veidi keskkonnasäästlikust eluviisist. Tunned sa, et oled oma sõnade ja tegudega ka oma sõpru ja pereliikmeid selles suunas kallutanud?

Võib-olla natukene. Nemad on rohkem mind mõjutanud. Nele näiteks õpetab, kuidas säästlikult hakkama saada. See on ju tegelikult lihtne. Kui asju majja ei too, siis neid ei ole. Ja kui midagi ongi vaja, siis saab laenata. Peab ka alati mõtlema, mida vana kraamiga peale hakata. Tänagi ostsime uusi riideid – reisile minek. Vanad viime taaskasutusse.

Prügi ikka sorteeritakse, ka sõprade, perekonna seas.

Transporditeema on ehk kõige valusam. Kuidagi peab siin säästlikkuse rajale jõudma. Valdavalt sõidan siiani autoga. Mulle meeldib jala käia, nüüd sõidan ka jalgrattaga.

Rattateemaga seonduvalt. Mida kujutab endast Teeme Ära seltskonna idee “Ratta rikkaks”?

Mõtte autor Mari Jüssi oskaks täpsemalt rääkida. Aga idee on selles, et praegu on inimese jaoks, kes tahab vahetada auto ratta vastu, see suur ja tihti ebamugav samm. Püüaksime seda kergendada sel moel, et tekitaks kampaanianädala, mille jooksul viis tuhat, kümme tuhat või isegi sada tuhat inimest sõidakski rattaga tööle. Sõidurajad oleksid rattaid täis.

Teine mõte on tuua põhjamaadest kümneid tuhandeid kasutatud rattaid ja neid siis inimestele laenutada. Ehk õnnestuks kohe mingi hüpe teha suhtumises. Rattureid tuleks kohe korraga palju juurde.

Ja sellega käib kaasas ka aktsioone – panna üks sõidurada autodele kinni. Nii-öelda ise, omaloominguliselt. Sellest on õnnestunud näiteid. Bogotas toimub “Ciclovia” – igal nädalal pannakse pühapäeviti mitukümmend kilomeetrit teid autodele kinni. Liigutakse jalgrataste, rulluiskudega, jalgsi. See on vägev fiiling.

Jalgrattapõhine mõtteviis on muidugi oluline, aga praegu pole veel kõiki vajalikke tingimusi. Jalgrattaga ei saa linnades just hästi liikuda.

Kui kümme tuhat ratturit korraga välja tuleb, küll siis ka linnavõimud näevad, et need on valijad ja jõud.

Kopenhaagen on selles suhtes uskumatu näide. Üks sealne transpordiametnik on väitnud, et 36% Kopenhaageni elanikest sõidab tööle või kooli rattaga. Tipptundidel on tänavatel tohutud rattavood. Taanis on see olnud pikaajaline protsess. Peale Teist Maailmasõda sõideti seal palju rattaga, vahepeal toimus üleüldine autostumine ja siis 70-tel protestiti selle vastu. Jalgratturid esitasid oma nõudmisi ja pikapeale tuldi nendele vastu.

Amsterdamis tekitavad hämmastust tohutud rattaparklad. Ja Pariisis on edukas linnarataste süsteem - tasuta rattad parklates. Igaüks võib võtta ja sõita.

Järgmisel aastal on Pariisis plaan linna poolt ka elektriautosid laenutada, samuti tasuta.

Elektriauto - kas see utoopiline pole? Alghind on ju endiselt kallis.

Hind on viimastel aastatel oluliselt langenud. Sel alal on käimas tohutu tehnoloogiline revolutsioon. Mõne aasta pärast on elektriautosid ka Tallinna tänavatel rohkem. Akutehnoloogia on muutunud, nad on väiksemad ja peavad kauem vastu. Ka nafta hind suunab tarbijat elektri poole. Eriti kui seda elektrit saadakse taastuvatest allikatest.

Oled ka meie ajakirjanduses tutvustanud autoühistu loomise mõtet.

Esimene selline tekib kindlasti Eestisse lähiajal. Helsingis ja Stockholmis ta juba toimib. Põhimõte on selles, et inimesed ei peaks omama isiklikku autot, aga samas saaksid oma sõiduvajadused rahuldatud. Ühistransport on mõnikord tülikas ja kaugel, on vaja raskeid asju vedada või kasvõi vanaema kusagile sõidutada. Ja siis on ühistul hulk autosid pakkuda – Helsingis, Stockholmis näiteks ligikaudu 100 autot ja paar tuhat liiget. Liikmed tasuvad üpris väikest kuumaksu. Auto igakordse kasutamise eest makstakse ka teatud kilomeetrihinda. Aga sa ei pea autot ise hooldama ja temaga ei ole ühtegi muret. Üldiselt on sul olemas auto, millega aga iga päeva muidugi sõita ei saa. Aga kas on vajagi?

Sada autot ja üks-kaks tuhat inimest on majanduslikult alampiiri lähedal. Ometi saab ka vähemaga. ELF-is oli meil neli-viis autot sõiduautot, džiibist mikrobussini ning mõnikümmend inimest, kes neid kasutasid. Kõik said nii tööalased kui isiklikud vajadused rahuldatud. Väikese kogukonna puhul toimib see jagamine ka kindlasti normaalselt.

Autot ei maksa samas demoniseerida, tuleb lihtsalt leida temaga sõbralik kooseluvorm. Seoses naftahinna tõusuga sõidame ilmselt tulevikus rohkem elektriautodega ja mitte sisepõlemismootoriga.

Kas nafta hinnatõus kunagi peatub?

Ei pruugi niipea peatuda. Vaesemad riigid ja inimesed kas sõidavad edaspidi vähem või ei sõida üldse. Juba on kuulda, et isegi Lõuna-Koreas hakkab riik piirama ametiautode kasutamist. Kui naftabarreli hind tõuseb üle 170 dollari, siis piiratakse ka eraautode kasutamist. 1970-te naftakriisi aegu oli USAs selline süsteem, et ühel päeval sõitsid paaris ja teisel paaritu numbriga autod. Ja kui sõitsid valel päeval, said kopsaka trahvi.

Küll see hind läheb veelgi ülespoole. Naftatipu avalikkuse ette toonud inimesedki ei osanud ennustada, et see nii ruttu läheb. 200 dollarit barreli eest ei ole enam üldse võimatu.

Me peame praegu veel suhteliselt odava hinna aega kasutama, et uusi tehnoloogilisi süsteeme luua. Seda peab kähku tegema.

Hiljuti oli ajakirjanduse hambus sinu kuluhüvitiste teema.

Ma olen küll maksnud autoliisingut kuluhüvitiste arvel. Aga ainult ühe auto eest korraga. Miks mul kaks autot oli, olen avalikkuses juba selgitanud. Üks auto oli mõeldud sellesama autoühistu loomiseks, millest siin enne rääkisime.

Tegid ka hiljuti otsuse endale uus auto hankida, kas see on säästlikum? Mis on üldse säästlikum, kas uus või kasutatud auto? Bensiini- või diislimootoriga?

Uus või kasutatud auto – see on lõputu vaidlus. Ostsin odava uue auto Dacia – see on uus mudel ja kasutatuna seda ei olegi saada. Mulle on praegu oluline just asjade vedamiseks sobiv auto.

See ehk ei kõla hästi, aga minu meelest on see autoteema natukene ületähtsustatud. Niikaua kui me oleme autodes kinni, ei suuda me mõelda, mis tegelikult on vaja edasi teha ja kuhu jõuda.

Bensiini- ja diisliauto säästlikkuses ei ole selles mõttes vahet, et kui toornaftat rafineeritakse, siis tekkivad seal erinevad fraktsioonid. Bensiin ja diisel ongi nafta erinevad fraktsioonid, ja kasutama peaks neid mõlemaid.

Bakuus eelmise sajandi algul nafta fraktsioonidest vaid kasutati õli, lambiõli, aga bensiini fraktsioon visati lihtsalt maha. Ja Bakuus on praegugi bensiinijärv maa all, kust saab siiani ammutada.

Seda tuleb muidugi lisada, et diiselautod on kütusesäästlikumad.

Transport on niisiis keskkonnasõbraliku eluviisi võtmeküsimusi. Seal annab enda ökoloogilist jalajälge vähendada. Aga mis veel? Puhkusereisid?

Soovitan ökokogukondades käia näiteks. Väga õpetlik. Aga reisimine peab mõnus olema. Lennukite vältimist propageeritakse tõesti. Mingi hetk oli lennukikütuse kokkuhoiu mõjust kliimale oluline rääkida, aga nüüd on asjad kiiresti arenenud. Kõik on juba sellest mõjust aru saanud. Aga tekkinud on uued probleemid - naftahind on tõstnud toiduhindu, kliimamuutus on hakanud häälekamalt endast märku andma.

On üpris selge, et maailm päris palju muutub ja kiiresti. Aasta eest oleksin ehk teistmoodi öelnud, aga täna ei ole enam mõtet oma energiat väga palju lennukite või autode keskkonnamõjudele kulutada. Lennukid ja autod on varsti praegusel kujul minevik. Pigem kulutada oma energia selle selgitamisele, mis sündima hakkab.

Mainisid, et muutunud kliima annab endast märku?

Selle aasta augustis või septembris võime võib-olla näha jäävaba Arktikat. Või siis viie aasta pärast. Mõte sellest oli alles hiljuti mõeldamatu, räägiti sajandi lõpust. Aga eelmisel aastal oli Arktikas veerandi võrra vähem jääd kui üle-eelmisel aastal. Muutus on väga kiire.

Veidi ökokogukondadest. Mis on sinu seos nendega, oled neist mitmeid ka külastanud?

Ma olen tahtnud ise mõnda ökokogukonda kuuluda. Tahan siiani ja ehk mingis mõttes juba kuulungi.

Algne sõna oli ökoküla. Palju viibimist looduses, kus saab rahulikult maalähedast elu elada. Proovisime ka siin Eestis hakata midagi sellist tegema. Otsisime maad ja arutasime asja päris põhjalikult. Eelmise aasta kevadel selgus, et konkreetne koht Läänemaal oli olemas, aga kümnest inimesest vaid üks oli kohe nõus sinna elama asuma. Meile polnud ka päris selge, miks me seda teeme – saab sellest küla või õppekeskus, sellist keskset suurt ideed polnud.

Aga oleme käinud kolm aastat erinevaid Euroopa ökokogukondi külastamas ja meile on nüüd tükk maad selgem, milleks need kogukonnad on ja mis seal teha annab. Eestis on tekkinud juba omavahel läbikäiv punt: Esna- Vodja, Lilleoru ja Uue Maailma seltside rahvast kuulub ka sinna. Kui ideed teadlikult edasi arendada, siis tekib varsti konkreetses kohas üks maa-asula. Eks paistab.

Põhiline õppetund on see, et edukal kogukonnal on selge ja konkreetne idee, miks tullakse niimoodi kokku elama. See idee on suurem kui et lihtsalt oleks tore.

Milline on ökokogukondade seos vaimsusega, on nad religioossed kooslused?

Ökokogukonnad on kõik mingil, aga väga erineval määral vaimsuse ja religiooniga seotuid. 1995 sai alguse Maailma Ökokülade Võrgustik (Global Ecovillage Network - GEN). Viimastel aastatel on proovitud ökokogukonna ideed aina rohkem lahti kirjutada. Kirjutatud on ökokülade- ja kogukondade enesehinnangu manuaal – 29 küsimust.

Neli aspekti on peamised:
1. Ökoloogiline - kõige nähtavam ja selgem aspekt. Millest majad ehitatakse, veevärk, jäätmekäitlus, toit.
2. Sotsiaalne - ühiselu reeglid, kogukonna toimimine. Ühised söömaajad ja tseremooniad, konfliktide lahendamise ja otsuste langetamise põhimõtted.
3. Majanduslik aspekt. Kuidas kogukond majanduslikult toimib? Mida ise toodetakse, mida kogukonnast välja müüakse. Osa inimesi käib tavaliselt väljaspool tööl. Kogukonnad, mis ei ole liigselt sissepoole suunatud, tunduvad elujõulisemad.
4. Vaimne aspekt. Üldiselt enamikes on see vaimne aspekt ka selgelt nähtav. Pakutakse võimalusi enesearendamiseks, on olemas ühised tseremooniad, meditatsioonimajakesed. Taanis on üks mahepõllumajanduskogukond 30 aastat vana. Tseremooniad nagu talvise pööripäeva tähistamine on seal traditsiooniks saanud.

Autode, lennukite ja nafta ajastu on minevikuks saamas. Milline võiks olla laiema ühiskonna seos ökokogukondadega, on see kõigi jaoks võimalik elukorraldus? Või on see ikkagi väikese hulga inimeste teema?

Findhorni ökokülas Šotimaal oli üks väga hea konverents sel teemal. Ökokogukondade võrgustiku president Jonathan Dawson ütles, et selgemaks saab mõte, et ökokülad nagu Findhorn ja Tamera Portugalis või Torri Superiori Itaalias pole tervikuna mudelid laiemale ühiskonnale. Nad on selleks liiga erilised. Nad toimivad pigem sotsiaalsete, ökoloogiliste, vaimsete katsetuste laboritena. Kuidas koos elada, ühiselt asju otsustada või kasvõi taimedega suhelda. Laiemal ühiskonna on võimalik seal loodud praktikaid, mudeleid oma toimimises kasutada.

Ökokülasid võiks ka Eestis luua. Voog linnast maale hakkab vaikselt tekkima. Inimestel on maakodud, aga tulevikus ehk ka kogukonnad, kus inimene töötab linnas, aga tal on maal koht, kus suur osa oma ajast veeta. Linna-maa dünaamika võib niimoodi tekkida.

Findhornis elab 500 inimest, Damanhuris 600-1000. Need on suuremad ökokülad Euroopas. Sieben Linden Saksamaal, mida sel suvel külastame, on umbes saja inimese suurune. Aga on ka väikeseid, mõne inimese külasid.

Tähtis on mõista, et ökokogukonna kontseptsiooni ei ole sellisena olemas. Inimesed proovivad lihtsalt oma elutegevuse üle mõelda. See ei ole mustvalge lähenemine. Sõna “öko” pole ka ehk kõige õnnestunum, paremini kõlaks ehk holistiline kogukond vms. Öko-nimetus on lihtsalt paljudele hetkel vastuvõetav. Küla on ju küla, lihtsalt mõnevõrra teistsuguse elukorraldusega.

Kas ökokogukonnad on ka lihtsale huvilisele avatud?

Üldiselt küll ja huvilisi käib päris palju. Ostad ühe või kolme päeva või nädalase tutvumispaketi. On olemas konkreetsed inimesed, kes sind vastu võtavad. Nädalaga saab mingi aimduse või siis lähed sinna mingi koolituse raames. Saad koolitatud ja õpid küla tundma. Soovitan Lapimaale minna.

Euroopast väljas pole ma väga käinud, Kaukaasias natukene.

Kui aga veel ka poliitilist juttu ajada. Mida sa rohelisest erakonnast praegu arvad, kuhu ta peaks liikuma? Peaksime olema nišipartei või oleks oluline igasuguseid inimesi kaasa haarata ja kõigi teemadega tegeleda?

Arvan üpris radikaalselt, et erakondadel pole praegusel kujul suurt tulevikku. Küsimus on esindus- ja otsedemokraatia suhtes, mis on meie erakonnale oluline teema. Mida rohkem toimib otsedemokraatia, inimeste iseotsustamine, seda väiksem on vajadus erakonna järele. Minu nägemus on see, et inimkond suudab 70-80 % asjades kokku leppida. Ülejäänud 20% võiks siis jääda omavaheliseks kemplemiseks, kus ka erakondadel oma osa. Praegu on Eestis kokku lepitud vaid ehk 25 % asjadest. Või siis üksnes 2% SKP-st – kaitsekulutustes.

Sinna läheb veel muidugi aega enne kui erakonnad kaovad. Mõnekümne aasta perspektiivis peaks niimoodi mõtlema. Võiksime selgemalt välja öelda, et meie soov on, et erakondi enam vaja ei oleks. Ehk panna mingid kriteeriumid ja kümne aasta pärast üle vaadata, kas oleme soovitu saavutanud. Kui otsedemokraatia on saavutatud, võime ehk laiali minna.

Siin kõlbab laevasõidu näide: meeskond tuleb kokku, et sõita Inglismaalt Ameerikasse ja kui kõik klapib ja jõutakse kohale, siis on eesmärk saavutatud ja minnakse laiali. Ja järgmiseks sõiduks on valdavalt uued inimesed.

Suhteliselt oluline, et erakonnad ei prooviks endast mõelda saja aasta perspektiivis. Erakond pole eesmärk omaette, oluline mis rolli ta suudab kanda.

Ja asjad on tõepoolest muutumas väga kiiresti. Inimesed hakkavad otsima vastuseid, mis ühiskonnast edaspidi saab. Ja meie erakonnal on päris palju neid vastuseid pakkuda. Kui me suudaksime neid paremini välja öelda ja ise eeskujuks olla, siis läheb meid veel päris palju vaja.

Oleks siis võimalik, et Rohelistest saaks lausa massipartei – kolme suurima hulgas?

Mina küll mingeid piire ette ei paneks. Mingil hetkel võib tekkida vajadus ja vaimustus ja meiega liitujaid on palju. Aga praegu on kasv olnud hea ja orgaaniline, toimunud on küpsemine. Suurena tekib jälle kartus väiksemaks kahaneda, mis on omaette probleem.

Üks oluline teema on meie jaoks roheliselt mõtlevad inimesed, kes ei taha end erakonnaga seostada. Kas neid aktiivseid inimesi saaks kuidagi kaasata kohaike valimiste kontekstis?

Meie sõnum Tallinnas ja Tartus, samuti teistes suuremates linnades võiks olla see, et kui valijate usalduse saame, siis me valdavalt delegeerime otsustamise kogukondade tasandile. Järkjärguliselt, aga üha rohkem. Uus Maailm, on üks selline väga elujõuline kogukond. Aga miks mitte ka korteriühistud või linnaosaseltsid ei või toimida otsustusvõimeliste kogukondadena. See võiks olla valimisteks meie tugev sõnum.

Kas osad nendest apoliitilistest noortest aktivistidest võiksid siiski pääseda otsustajate sekka? Liitudes roheliste valimisliitudega?

Inimestel peab olema õigus linna- või vallaeelarve üle otsustada. Selleks ei pea poliitikasse minema. Näiteks kogukonna või linnaosa inimesed hääletaksid linnaeelarvesse neile olulisi asju. See oleks fundamentaalne muudatus praegusega võrreldes, kus linnaosavalitsus otsustab neid asju inimeste eest nendega üldjuhul rääkimata ja teeb midagi, mis on suhteliselt suvaline. Inimesed, kes kohapeal elavad, oskavad ometi esimestena öelda, mida nad vajavad.

Muidu on nii, et ühel päeval ilmuvad mingid mehed ja hakkavad midagi tegema. Istutavad näiteks 20 pärna, aga kohalike inimestega ei räägi. Lapsed mängisid enne seal palli, kuhu need puud istutati. Elementaarne on see, et enne igasuguste muudatuste tegemist kohalikega suheldakse ja nende arvamust võetakse arvesse.

Sinu põhitöö on veel pea kolm aastat Riigikogus. Millised on edasised seadusandlikud eelistused?

Seadusandluse vajadus selgineb kogu aeg. Teeme ühtpidi väikeseid, aga olulisi asju. Tulumaksu- ja planeeringuseaduse muudatused on töös. Ja muudki.

Aga esimene küsimus on see, palju saab seadustega üldsegi muuta. Minu üldine nägemus on, et kogukondlik eluviis on praegu seadustest väljas. Seadustel pole nende jaoks sobivaid vorme. Tuleks kirjutada seadusi, mis võimaldaksid kogukondlikku eluviisi seaduslikult reguleerida. Seda sooviksin eelkõige järelejäänud aja jooksul teha. Anda uuele eluviisile riigi poolt legaalne tugi.

Praegu MTÜ-sid raamistav seadusandlus on vaid osaliselt sobiv. Mittetulundusühing on juba iseenesest negatiivne sõna. Ökokogukonnad on tulundusühistud ja mittetulundusühingud juba praegu. Aga kombineerimist on liiga palju. Tegelikkust ja seaduse poolt ettenähtut on keeruline ühitada. Ühisomand on üks teema, mis tuleks põhjalikult läbi mõelda. Suvel Itaalia ökokogukonda külastades on plaanis sellest ka rääkida. Sealsest kogukonnast on ka poliitikuid välja kasvanud ja nad on ühisomandi seadustamisele mõelnud.

Millised võiksid olla 2009. aasta riigieelarve Roheliste prioriteedid?

Endiselt taastuvenergia teemaplaneeringut tekitada. Maakonniti on seda isegi hakatud tegema, aga mitte päris selle nime all.

Eelmisel sügisel sai palju riigieelarve nimel võimeldud, aga tulemus oli null. Meie soove ei arvestatud. Kümneid väikeseid ettepanekuid pole väga mõtet teha, sest eelarvesüsteem on väga jäik. Riigikogu tasandil reaalset arutelu ei ole. Mida koalitsioon otsustab, seda tehakse.

Kui meil aga ikkagi tekib võimalus, siis peaksime valmis olema prioriteedid seadma. Augustis peaksime hakkama sellest juba rääkima, septembri lõpus jõuab see teema Riigikokku. Minu meelest peaks panema rõhku paarile suuremale asjale – ehk õnnestub miljon saada või 500 tuhat.

Keskkonnaminister Tamkivi umbusaldamine oli hiljuti meie jaoks oluline teema. Kas ministri tegevust on ikka piisavalt kritiseeritud või oli see umbusaldamine selline ühekordne PR-trikk?

Minu meelest on oma jagu kritiseeritud. Kritiseerimine pole ka mingi näitaja. Metsaseadus, RMK reform, Natura alad, kaevandamistemaatika – need kõik on läinud väga ühes suunas, näidanud, millised on ministri prioriteedid. Toompeal peame selgelt märku andma, et meile pole see suund vastuvõetav. Nagu näha oli, see umbusaldamine käis väga kähku. Tehti ruttu ära. Ega Tamkivi ennast üleliia hästi ei tundnud seal Riigikogu ees.

Aga selge on see, et tööstus peab saama toorainet, tuleb raiuda ja kaevandada. Ehk siis selline on praegune poliitika. Ja seda saab muuta nelja aasta tagant. Või siis läbi väljaastumiste avalikkuses. Kuni seadusväliste protestideni välja. Midagi poleks vaja välistada.

Koalitsiooni sees on küll teatud vastuolusid. Sotsid on suhteliselt palju sõna võtnud põlevkivi teemadel. Avalikkuse ees on nad Tamkivi suhtes vastandlikel seisukohtadel, aga sellega on asi ka piirdunud.

Mida Roheliste tulek on Eesti poliitikas reaalselt muutnud?

See on küll oluline muutus. Seda ütlevad ka teiste erakondade inimesed. Keskkonnateemasid varem eriti ei käsitletud, Toompeal ei ole keskkonnataustaga ametnikke. Muutus on seega päris suur, aega on aga alles veidi üle aasta läinud. Kadri Must näiteks on meid kiitnud, et oleme poliitikasse värskust toonud.

Riigikogus näen ühe enda missioonina seda, et inimesed hakkaksid inimlikul tasapinnal rohkem suhelda. Et suudetaks rohkemates asjades kokku leppida. Praegu on need erakonnarollid ikka veel väga olulised - saalis vastandume, väljaspool saali oleme sõbrad. On sellist teatrit tarvis? Paarsada aastat tagasi oli see ehk omal kohal, aga praegu on veidi imelik.

Maailm muutub hästi kiiresti. Mis saab globaalsel tasandil miljarditest inimestest, kui praegune majandussüsteem kokku kukub. Milline on meie kõigi tulevik?

Uue seemned ja idud arenevad. Ökokogukonnad, linnaaiad. Üldistada ma väga ei julge. Võib-olla mõnes arenguriigis osatakse veel maalähedaselt elada ja elu läheb ka pärast naftat edasi. Võti on usaldus ja koostöö. Peame reaalselt mõtleme, kuidas meie Eestis elame, kui energia on väga kallis. Ja peame mõtlema ka kogu maailma peale, maailm peab selle ülesande ühiselt lahendama.


Toomase ja Nele linnaaed.

Võimalused on ju suuresti olemas. Internetisuhtlus, transpordivõrgustik – meie oma mõtteviis peab muutuma. Muudatused avavad huvitavama elu paljudele inimestele. Sa ei ela enam vaid iseendale, on laiemaid eesmärke mida täita. Ja mõni mu sõber mõtleb ju hoopis teistmoodi. Näiteks Rainer Nõlvak disainib maakera 20 miljardile inimesele. Võib ju niipidi mõelda - kuidas 20 miljardit siin ilusasti hakkama saaks?

Eesti on ehk maailmamastaabis päris heas seisus? Vanu oskusi on meil veel alles?

Oskuseid ikka on, aga peame palju õppima. Naftajärgseid raamatuid olen isegi kogunud, neid hakkan siis lugema. Kuidas siga tappa, või ise riideid õmmelda.

Inimesed peaksid selle mõtte endale pähe võtma, et muudatusi tuleb läbida parema tuleviku huvides . Aga me peame seda ühiselt tegema, kedagi ei saa kõrvale jätta.

Hästi palju on konkreetseid meetodeid, tehnikaid, grupitöid; mida me kõik õppima peame. Ökokogukondades on neid palju tehtud. Taasühendamine ja tervendamine - Joanna Macy avab vaateid sellele.

Need on muidugi suhteliselt uued teemad. Meedias ja mujal tuleks sellest rohkem rääkida. Inimesed on intelligentsed ja õppimisvõimelised, aga kui nad ei ole midagi ise kogenud, siis seletada on peaaegu võimatu. Tuleb ise läbi teha. Reaktsioon Avatud Ruumi meetodi seletamisele on ju ka see, et tegemist on kaosega. Tegelikult see meetod töötab peaaegu alati.

Sotsiaalsetele tehnikatele tuleb rõhku panna. Ka eestlaste ja venelaste vahel. Vaja on üksteist toetada. Inimesed peaksid hakkama üheskoos mõtlema ja unistama - mis oleks kui teeks seda või teist. Meedia on praegu täis eelmise ajastu juttu.

Intervjueerisid: Juta Tasa ja Ekke-Kristian Erilaid

Teised intervjuud Toomas Trapidoga, mis on viimasel ajal ilmunud.
Oma Saar I ja II
Bioneer I, II ja III

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.