Arengufond - hüpe tundmatusse tulevikku?

warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Kortsleht võtab seekord vaatluse alla ettevõtluse rahastamise Arengufondi kaudu. Nendeks vahenditeks, millega riik ettevõtlust toetab, on praegu Arengufondi ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse rahad. Miks peaks riik ettevõtlust toetama? Et Eesti eksport kasvaks, et Eesti majandus kasvaks ja koos sellega ka meie palgad. Sõna saavad Jüri Saar, Marek Strandberg, Maret Merisaar ja Paul Tammert.

Siiski ei ole kõik nii roosiline nagu paistab. Anname rohkem raha ja õnn tuleb meie õuele ... Tundmatus kohas vette hüppamisel võivad olla ka kurvad tagajärjed. Marek Strandberg, Riigikogu liige ja erakonna majandustoimkonna juht, kinnitas Kortslehele et ta hindab Tartu Ülikooli teadlaste tööd majanduse arengustsenaariumide kaardistamisel ning seda, et Arengufond on probleemid jõulisemalt avalikkuse ette toonud. "Kuid ennem kui riskida, tuleks kokku leppida mis valdkondades riskida."

Jüri Saar kirjutab oma arvamusloos sellest et lisaks prioriteetide ja eesmärkide paikaseadmisele on ka oluline, kelle rahadega riskitakse. Avaliku sektori roll ei peaks olema eraettevõtluse rahastamine, eriti veel sellisel viisil, kus soositakse üksikuid ettevõtteid, kelle peamiseks eeliseks kodumaiste konkurentide ees on oskus kirjutada sobivaid projekte õigetele inimestele. Jüri Saar kaitses bakalaureusetööd Estonian Business Schooli majandusteooria õppetoolis teemal "Eesti kaitsepoliitika majanduslikud aspektid NATO liikmelisuse valguses" (2004) ja magistrikraadi sai Lundi Ülikoolist, kus kirjutas lõputöö teemal "Auhinnad: hüljatud innovatsiooni ajendid" (2006) [pdf].

Täna töötab ta SA Tallinna Ettevõtlusinkubaatorites, kus juhib Ülemiste ettevõtlusinkubaatorit ja nõustab alustavaid ettevõtjad ka erinevate avaliku sektori poolt pakutavate toetusvõimaluste osas. Lisaks kirjutab Jüri Saar, maailmavaatelt liberaal, alustavale ettevõtjale suunatud ajaveebi blog@inkubaator ning vabast ajast kajastab majanduspoliitika sündmusi oma isiklikus ajaveebis.

Jüri Saar: Arengufond – mõistatus ja müsteerium

Teiste raha on lihtsam kulutada kui enda oma, eriti kui selle raha kulutamisest ei pea kellelegi aru andma. See on üks peamisi põhjuseid, miks just avaliku sektori organisatsioonide kulutusi erilise hoolega jälgitakse, nende majandustegevust iga-aastaselt auditeeritakse - vähegi suuremate väljaminekute puhul lausa mitme erineva organisatsiooni poolt.

Enamus ettevõtlikke inimesi peab taolist asjade korraldust, kus avaliku sektori kulutusi eriti hoolikalt jälgitakse, enesestmõistetavaks ja sellepärast tundub neile riikliku riskikapitali fondi (Arengufondi) loomine ühe viimaste aastate kentsakaima algatusena.

Retoorikast poliitikani

Lennart Meri omaaegsest “Eesti Nokiast” kui retoorilisest võttest on tänaseks saanud mitmete poliitikute kinnisidee, mis pideva innovatsiooniretoorika taustal kirgastus lõpuks riiklikuks riskikapitali fondiks, mis järgnevate aastate jooksul kavatseb laiali jagada 500 miljonit krooni. Vaatamata sellele, et Arengufondi seadus võeti vastu juba 2006. aastal, pole 2008. aasta alguseks ikka veel selge, millest investeerimisotsuste tegemisel lähtutakse. Pole teada, kui aktiivselt sekkutakse investeeringu saanud ettevõtete igapäevasesse töösse. Me ei tea, kas Arengufondi töötajate palgad on seotud investeeringute tulususega või mille alusel nende töö tulemuslikkust üldse hinnatakse. Eriti intrigeeriv on küsimus, kas avaliku sektori organisatsioonidelt eeldatav läbipaistvus on ärisaladuste ja konkurentidele olulise informatsiooniga seotud Arengufondi puhul üldse võimalik?

USA-s on riskikapitali investeeringuteks sobivate ettevõtete hulk suurusjärgu võrra suurem kui meil. Samas toob tulu ainult iga kümnes projekt. Ometi on seal palju rohkem spetsialsite, kes omavad kompetentsi mingis kitsas valdkonnas. Eeldades, et Arengufond soovib investeerida ainult Eesti ettevõtetesse, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas Eestis on üldse piisavalt ettevõtteid ja äriideid, kuhu on otstarbekas kaasata riskikapitali?

Turutõrked kui müüt

Arengufondi loomise üheks peamiseks argumendiks olid väidetavad “turutõrked”, mis ei võimalda kohalikel, arvestatava kasvupotentsiaaliga ettevõtetel finantseeringuid leida. Viimaste aastate arengud on sellest väitest teinud alusetu müüdi ja andnud kinnitust tõdemusele, et vabaturu tingimustes ei pruugi näiline tõrge olla midagi muud, kui ajutine ning asjakohane viivitus. See näitab, et need ettevõtted on alles jõudmas tasemele, kus nad võiksid riskikapitalile huvi pakkuda.

USA, Euroopa ja eriti Skandinaavia riskikapitali firmade huvi arenemisvõimeliste Eesti ettevõtete vastu on arvestatav. Jõudsalt on arenenud kohalikud erakapitalile põhinevad riskikapitali fondid ja nende omavahelised võrgustikud, mis koondavad endas lisaks rahale ka ekspertiisi ja laia kontaktvõrgustiku, mis on sageli uute turgude hõivamisel või toote/teenuse väljatöötamisel võtmetähtsusega.

Ulatusliku ettevõtluskogemusega oma ala eksperte, kes saaksid nii nõu kui jõuga aidata kaasa riskikapitalist huvitatud ettevõtete kasvule, me Arengufondiga seotud personali hulgast ei leia – pigem karjääriametnikke, akadeemikuid, poliitikuid ja MTÜ kogemusega organisaatoreid. Kahtlemata on nad väga pädevad valdkondades, kus nad on aastaid tegutsenud, kuid kas ka kohalike ettevõtete riskikapitali sobivuse hindamiseks olukorras, kus finantseerimisotsuste tegemisel tuleb arvestada lisaks kõigele muule ka rahvusvahelise konkurentsi ja poliitilise survega? Vaevalt küll.

Seksikuse ahvatlus

Avaliku sektori organisatsioonid pole kunagi säranud oskusega ära tunda ja toetada “võitjaid” või “edukaid” piisavalt varajases faasis, kus neile sellest ka mingit kasu võiks olla. Just sellepärast pole mingit alust arvata, et 500 miljoni krooni jaotamine lõpeb edukalt.

Avaliku sektori roll ei peaks olema eraettevõtluse rahastamine, eriti veel sellisel viisil, kus soositakse üksikuid ettevõtteid, kelle peamiseks eeliseks kodumaiste konkurentide ees on oskus kirjutada sobivaid projekte õigetele inimestele. Kui avalik sektor tahab kaasa aidata teadmismahukate ettevõtete tekkele ja arengule, siis parim viis seda teha on läbi laiapõhjaliste meetmete, mis ei eelista üksikuid, kellegi poolt välja valitud ja juba edukaid ettevõtteid, vaid loovad võimalusi neile, kes alles kavatsevad ettevõtlusega alustada. Parim viis seda teha on läbi ettevõtjasõbralikuma haridus-, tööturu- ja immigratsioonipoliitika.

Jah, 500 miljoni krooni jagamine üksikutele potentsiaalsetele Skype’idele ja Nokiatele on ahvatlevalt seksikas! Samas on sageli väiksed täiendused seadusandluses need, mis võimaldaks toetada innovatsiooni ja eksporti, rohkem proovida ja katsetada kõigil ettevõtjatel.

Jüri Saar
21.01.2008

Kortsleht küsib:

1. Kas arengufondi on vaja? Kas sellele oleks alternatiive? 2. Millised eesmärgid peaks arengufond täitma aastaks 2013?
2. Kas innovatsioonitoetustele peaks seadma prioriteetsed suunad? Mis need oleks - (meditsiin, IT, energeetika vms)?

Maret Merisaar (Riigikogu liige).

1. Jah, taolist tegevust on vaja, sest keskmise suurusega ja väikeettevõtluse arendamist, innovatsiooni, teadus- ja arendustööd on väga vaja senisest rohkem toetada. On hea, et Arengufondi poolt korraldatud üritustel saavad eri valdkondade inimesed vahetult kokku ja annavad üksteisele tuge eesmärkide ja suundade seadmisel. Arengufondi alternatiiviks võiks olla innovatsioonile mõtlev riigikogu, aga praktika (riigieelarve koostamine) näitab, et täna see nii ei ole.

2. Juba aastaid tagasi, kui Eesti Teadusfondis peaspetsialistina töötasin, puutusin sageli kokku rakenduslike uurimis - ja arendustöö rahastamise visioonidega.Tuleb lihtsalt loota, et kõik ka nii ellu viidaks, nagu visioonis kirja pandud. Oluline on siiski see, et kõrgetasemeliselt nõustutaks lõpuks, et "ajud versus asfalt" küsimuse saaks ka lahendada inimressursi arendamise kasuks. Nagu Iirimaa seda teinud on, Eesti aga seni kahjuks mitte.

Millised eesmärgid peaks Eesti täitma aastaks 2013? Arendustegevuse, innovatsiooni ja teaduse oluliselt suurem rahastamine nii riigieelarvest (täna alla 2% SKPst, võiks ju olla 4%) kui EL fondidest (struktuurifondide investeerimine personali arendamiseks). Inimeste koolituse suurem rahastamine peaks algama kohe, mitte alles 2013. Maksupoliitika muutustest võiks mainida erisoodustusmaksu kaotamist koolituskuludelt, täiend- ja tasemeõpe peaks toimuma tööandja kulul. Eraettevõted võiksid luua katselaboreid ning kaasata inimesi välismaalt.

3. Eestis on oluline edendada IT ja biotehnoloogiaettevõtteid, maaelu edendamiseks oleks oluline pöörata erilist tähelepanu kohalikele väikestele toiduainetööstustele, aga ka taaselustada lina- ja villatöötlemine, ravimtaimede kasvatamine ja turustamine. Ei saa unustada rohelistele olulist kohalike kütuste ja küttesüsteemide teemat. Ehk õnnestub ellu viia ka rohkem ökoloogilisi reoveepuhastusskeeme. Hotelli ja restoraniteenuste asemel võiks domineerida teadusmahukad ettevõtted, mis tegeleksid ekspordiga. Rahvusvaheline koostöö võiks toimuda pigem Põhjamaadega. Innovatsiooni suunad ilmselt sõltuvadki suuresti välispartnerite huvidest.

Paul Tammert (õppejõud ja erakonna programmitoimkonna eestvedaja).

Kuidas meie Arengufond suudaks korrata Nokia saavutusi? Vaadake vaid, kui palju miljonäre on Soomes tekkinud tänu Nokiale, ning pidagem seejuures meeles, et ka kogu ülejäänud ühiskond ning riik ja kohalikud omavalitsused on sellest kullasajust osa saanud. Seejuures tuleks meil meeles pidada, et kui meie mõnda suurepärast äriideed realiseeritakse välismaise riskikapitaliga, siis riisub see välismaine kapitalist ka koore, ning sellest tekkivad tulud ei saa mitte eestimaalaste elu ja heaolu edendama.

1. Alati on alternatiive. Esmajoones tuleks panustada Eesti ettevõtete edukate toodete ekspordi edendamisele, kusjuures antud juhul oleks risk palju väiksem ja võimalik võit igatahes suurem. Teine võimalus oleks panustada veelgi enam fundamentaaluuringutesse. Tõsi, selle valdkonna investeeringute edukust ja kasumlikkust on veel raskem ennustada.

2. Kui üritada sellele küsimusele vastata Arengufondi enda seisukohalt, siis sõltub vastus sellest, millise tegevusmudeli Arengufond rakendab: otseste või kaudsete investeeringute oma.

Otseinvesteeringute mudeli puhul (investeeringud aktsiakapitali) saaks hindamisel lähtuda sellest, kui suur on Arengufondi rahapaigutuste kasv, ning milline Eesti riigi kaubandusbilanss. Kas eksport on kasvanud? Kas import on vähenenud?

Arengufond võib samas valida kaudsete investeeringute mudeli, andes projektidele laenutagatise ning makstes määratud perioodi jooksul laenuintresse. Sellisel viisil oleks võimalik kümnekordistada abiraha suurust, kuid see raha ei teeniks ennast tagasi.

Arengufondi töötajatele tuleks maksta tulemustasu vastavalt eesmärkide täitmisele (% teenitud kasumist). Peaks ka lisama et 5 aastaga veel väga palju korda ei saada, tulemusi saaks reaalselt hinnata alles 10 aasta pärast.

3. Kuna lähituleviku kõige teravamateks probleemideks saab energiakriis ning kogu inimühiskonna jätkusuutlikkus, siis tuleks võimalikke valdkondi ka sealtpoolt otsida. Eestlased on juba andnud märkimisväärse panuse virtuaalkeskkonna rajamisse Skype’i ja e-riigi vormis ning ilmselt ei kahtle keegi, et need leiutised on märkimisväärselt säästnud meie kõigi raha, s.h ka transpordikulude vähenemise kaudu. Kuid see valdkond pole veel kaugeltki lõpuni arendatud. Muidugi võiks teha panuse uute energia-allikatele ning kuuldavasti käib selles valdkonnas Eestis kibe töö, mille tegijad ei ütleks kindlasti ära täiendavast rahasüstist. Ilmselt oleks kõige perspektiivsem siiski nanotehnoloogia, mis võimaldaks täiesti uskumatutes mõõtmetes efektiivistada meie igapäevast tootmist ning veelgi enam kokku hoida energiat, materjale, tööjõudu ja mida kõike veel. Kuid samas kaasneb selle valdkonnaga ka mitmeid riske, inimeksistentsi puudutavaid filosoofilisi küsimusi. Sama võib öelda ka geenitehnoloogia ja selle arendustööde kohta.

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.