Andres Laisk: Otsedemokraatia ei taga eri huvigruppide esindatust

  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.
  • warning: Creating default object from empty value in /www/apache/domains/www.softf1.com/htdocs/tree1/kortsleht/modules/spam/spam.module on line 548.

Churchill on öelnud, et demokraatia on kõige halvem valitsemise vorm, kuid paremat pole ka kuskilt võtta. Otsedemokraatia pole kindlasti parem valik. On siis otsedemokraatia "sinilind" püüdmist väärt?

Eeskujud, pooldajad ning vastased

Šveitsis on rahvaalgatus osalusdemokraatia elemendina erinevatel valitsustasanditel pikka aega rakendust leidnud. Rahvaalgatuse institutsiooni ühel või teisel kujul võib leida Austrias, Hispaanias, Itaalias, lähiriikidest ka Leedus ja Lätis. Rahvaalgatus oli seadustatud ka eelmise vabariigi põhiseaduses. Siiski tuleb tõdeda, et suuremas osas riikidest, nagu ka eelmises Eesti Vabariigis ei ole rahvaalgatusel olnud praktilist väljundit. Pigem on olnud tegu populistliku poliitilise loosungiga, mille toimimine praktikas vajab ilmselt konkreetset ja pikaajalist poliitilist kultuuritausta.

Toetajate sõnul on rahvaalgatus läbi aegade olnud meetmeks, mis on toonud valijate ette mitmeid küsimusi, mida seadusandja erinevatel põhjustel ei ole tahtnud käsitleda. Näiteks, naiste valimisõiguse seadus mitmetes USA osariikides, keskkonnakaitse meetmed, kampaaniate rahastamisreform, homoseksuaalide õigused jne.

Rahvaalgatuse vastased seevastu leiavad, et muu hulgas just sellepärast, et vältida äärmuslike jõudude domineerimist on vaja rahvasaadikutest moodustuvat filtrit eelnõude algatamise ja rahva vahele. Põhiseaduse §-s 103 sätestatud seaduste algatamise õigust omavate subjektide ring (muu hulgas on seaduste algatamise õigus ka igal Riigikogu liikmel) on piisav, et tagada kõikide ühiskonnas poolehoidu omavate eelnõude jõudmine Riigikogu menetlusse. Puudub vajadus seadusandliku initsiatiivi võimaluste laiendamiseks.

Huvigruppide esindatus

Riigikogus oli 24.aprillil teisel lugemisel Põhiseaduse muudatuse eelnõu ("Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus rahvaalgatuse võimaldamiseks"). Esmapilgul positiivne algatus, mis ometi ei ole rohkem kui aasta jooksul riigikogus leidnud vastuvõtmiseks piisavalt toetushääli. Eesti riigikorraldus lähtub esindusdemokraatia põhimõttest, ent ei välista ka praegu otsedemokraatia elementide kasutamist. Nii on Eesti Vabariigi 1992. aasta Põhiseaduses ette nähtud rahvahääletuse korraldamise võimalus. (Põhiseaduse vastuvõtmise järel kolme aasta jooksul sisaldus selles ka rahvaalgatuse võimalus).

Laias laastus on eelnõu eesmärgiks seadustada teatud piisavalt suure huvigrupi (eelnõu kohaselt minimaalselt 25 000 inimest) õigus iseseisvalt, ilma valitud rahvaesindajate vahendamiseta, algatada seaduseelnõusid. Ometi tundub rahvaalgatuse põhiseaduslik reguleerimine hetkel pigem kosmeetilise muudatusena, mis oma pinnapealsuses ei muuda demokraatliku riigikorralduse sisulist olemust, vaid teenib piiratud poliitilise (juhuslikult riigikogus opositsioonis oleva) huvigrupi populistlikke eesmärke.

Väljund opositsioonile

Loomulikult toetan ma iga inimese õigust oma kodanikuõiguste eest seista. Ometi on elu näidanud, et kodanike üksikhuvid on enamasti vastuolus ning kantud piiratud huvist ja liigne kodanikualgatus võib hakata arengut pidurdama. Halvimal juhul hakkavad domineerima kõvemini rääkivate kodanike huvid vaiksemate kodanike hoovil.

Selline piirnorm, 25 000 inimest, on ühelt poolt suur arv. Teiselt poolt eeldab nii suure toetajaskonna kokku kogumine väga selget ja tugevat algatust. Praktikas saavad sellise algatuse eestvedajateks tõenäoliselt taas poliitilised huvigrupid. Suurema tõenäolisusega on nendeks opositsioonilised fraktsioonid, kes rahvaalgatusele rõhudes üritavad enda huvisid parlamendist läbi suruda. Kokkuvõttes võib sellest kujuneda üks igikestev valimiskampaania, mille kulud maksab kokkuvõttes kinni rahvas. Selle valimiskampaania miinuseks on aga see, et valdkonnas ebakompetentsete inimeste arvamust hakatakse ära kasutama populistlike otsuste mõjutamiseks.

Ka Põhiseaduse Assambleel leiti, et teatavates olukordades on võimalik vastutustundetute poliitiliste jõudude või liidrite poolt kasutada rahvaalgatuse instituuti parlamentaarsete institutsioonide töö pidurdamiseks ja pärssimiseks või isegi blokeerimiseks. Sageli on neid ohtusid järjest aktiivsema ja mõjukama meedia toel näha realiseerumas juba praegu.

Kohalikud huvid ja ühishuvid

Otsedemokraatia rakendamise üks suur oht on piirkondlike huvide vastandumises üldriiklikele huvidele. Kuigi sarnaselt rahvahääletusele ei saa rahvaalgatuse korras esitada põhiseaduse § 106 loetletud küsimusi käsitlevaid seadusi (eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi), mis on keerukuse ja raskemini mõistetavate sotsiaalsete või majanduslike mõjude tõttu võivad toetusallkirja andjatele näida teistsuguste tagajärgedega kui need tegelikkuses kaasnevad, on terve hulk küsimusi (energiapoliitika, teedeehitus, kaevandused, muud infrastruktuuri rajatised) kus kitsa piirkonna huvid on selgelt vastuolus riiklike huvidega. Kas suudetakse selliste küsimuste puhul tagada, et valitud 25 000 häält esindavad kogu Eesti arvamust? Väga raske on tagada, et kogutud 25 000 toetushäält toetavad alati seda, mis on oluline eelkõige elanikkonnagrupile, mida nad esindavad. Lõpuks on need ikka „omad”, partei toetajad, kes toetushääli annavad.

Rahvaalgatus võib omada suuremat tähendust eelkõige väiksemate huvigruppide kohaliku elu küsimustes kerkinud probleemide lahendamisel. Selleks tagab kehtiva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse omavalitsusüksuste elanikele võimaluse teha algatusi kohalike omavalitsuste õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Suurem osa valitud poliitikutest on ka täna avatud oma valijaskonna arvamusele olemata takistuseks kodanikuinitsiatiivi jõudmisel seadusandlusesse. Väärtustades igakülgselt sellist initsiatiivi, kahtlen, kas kosmeetiline põhiseaduse muudatus teenib oma eesmärki osalusdemokraatia arendamisel.

Võimuliialdused

Otsedemokraatia tundub esmapilgul igati aus ja avameelne valitsusvorm mille eesmärk on vähendada rahva suuremaid hirme – võimu kuritarvitamist ning võimu eemaldumist rahvast. Tuleb tunnistada, et enne, kui demokraatia valitsemisvormina ennast lõplikult ammendab, peab ta paratamatult läbima ka valulise otsedemokraatia faasi. Läbi ajaloo on toimunud võimu “lahustumine” rahva sekka ja esindusdemokraatia tingimustes ei ole võimu lahustumine veel täielik.

Sellest tingituna on esindusdemokraatias võimalikud ka veel võimu kuritarvitused - võrreldes aristokraatia või mõne muu kõrge võimu-kristallisatsiooniga ühiskonnaga on need muidugi väikesed, aga meie subjektiivse õiglustundega võrreldes võivad reiljanite ja savisaarte sahkerdused tunduda hiiglasliku kuriteona. Tegelikult muutub ju üksikisiku elus üsna vähe ka siis, kui mõni poliitik ennast rahva rahast miljardäriks õgib. Ainult vihale ajab, ja see kindlasti tervisele hästi ei mõju.

Otsuste pidurdamine

Võimu kontrollimatu lahjendamine muudab igasuguste otsuste vastuvõtmise ühel hetkel tõenäoliselt täiesti võimatuks. Mida rohkem võimu lahjendada, seda madalamaks muutub keskmise otsustaja kompetentsus, võimekus iga eraldivõetud otsuse osas. See tingib ka seaduste järjest madalama kvaliteedi. Indikatiivne tundub siinkohal see, et otsedemokraatia mõtet püüavad praegu upitada eesti ühed populistlikumad poliitikud. Nende erakondade juhid saavad tõenäoliselt väga hästi aru, et praktikas see süsteem praegu eesmärgipäraselt ei töötaks. Vastasel korral hakkaks asi häirima nende samade erakondade tegemisi.

Iga demokraatia peaks siiski sisaldama otsedemokraatia elemente, nagu see Eestis praegu ka on, et rahvas saaks oma sõna öelda eriti olulistes küsimustes. Samas peame me endale aru andma, et mida suurem on rahva otsustusõigus seda väiksema kiirusega areneb ühiskond, sest keskmine inimene paratamatult ei saa aru erksamatest ideedest. Idee tekkimisest andeka inimese peas tema realiseerumiseni ühiskonnas võib minna (sõltuvalt idee uudsusest) ka mitusada aastat. Kas me ikka tahame nii kaua oodata ainult selleks, et mõni mees ebaausalt rikkaks ei saaks.

Idealism, utoopiad ja indiviid

Kui iga ühiskonnaliige eraldivõetuna tunnetab ennast ka ühiskonna, kui tervikuna ning samas tunneb sügavat austust iga indiviidi ainukordsuse vastu, siis ei ole otsedemokraatiaks enam takistusi. Praegu aga, kui inimese põhiline huvi on oma tahte pealesurumine teisele, saab otsedemokraatia ainult süvendada meie tänase demokraatia puudusi.

Esindusdemokraatia ei ole halb ju mitte seetõttu, et esineb üksikuid (kasvavas/arenevas demokraatias ka üsna massilisi) kuritarvitusi. Halb on ta eelkõige seetõttu, et üksikisik peab alluma kellegi diktaadile. Inimese jaoks ei ole erilist vahet, kas oma tahet surub talle peale üksik orjapidaja või miljonist inimesest koosnev survegrupp. Orjapidaja on selles mõttes isegi parem, et teda on odavamalt ja lihtsamalt võimalik ehk veenda sulle mitte piitsa andma. Demokraatias on tagasiside üksikindiviidilt grupile tunduvalt vähem vahetu ja seetõttu ei kuulu otsused enam üldjuhul vaidlustamisele.

Otsedemokraatia kui oht demokraatiale

Öeldakse, et kui taksojuhid küsivad kinnisvarahindade või aktsiaturgude kohta, on aeg sellelt turult jalga lasta. Ma arvan, et sama metanüüm on kohane väljendamaks ebakompetentsuse pealetungi ohtu ükskõik millises valdkonnas, sh poliitikas. Parafraseerides Peteri printsiipi – poliitikas osalejate ring laieneb niikaua, kuni jõutakse oma ebakompetentsuse tasemele.

Otsedemokraatia on ilmselt võimu lahustumise loogika seisukohalt vajalik üleminekuetapp põhimõtteliselt teistsuguse ühiskonnakorralduseni? Loodetavasti läbitakse see etapp kiiresti ja valutult, sest selline kosmeetiline ja populistlik muudatus annab olulise tagasilöögi otsustusvõimekuses ja otsuste kvaliteedis.

Andres Laisk

A.L on õppinud Tartu Ülikoolis füüsikat, lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse erialal ning õppinud Stockholm Handelshögskolanis. Töötanud varem pikalt reklaamialal, viimased 10 aastat finantssektoris.

Kortsleht palus kommentaari ka eelnõu esitajalt, kuid Evelyn Sepp (Keskerakond) keeldus sellest.

Kuule mees , Sull ei ole

Kuule mees , Sull ei ole õiget ülevaadet otsedemokraatiast.....

Postita uus kommentaar

The content of this field is kept private and will not be shown publicly.